Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Meie palve muudab maailma kulgu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ega me siin tänapäevases ühiskonnas vist eriti karmi kõnega harjunud pole. Igasugu mõnitamise, valetamise ja muidu nõmedusega, mida uudised iga päev koju kätte toovad, oleme küll harjunud, aga tõeline karmus, mille aluseks on ausus ja õiglus, on meist kuidagi kaugele jäänud.Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida: «Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: «Kaitse mu õigust mu vastase vastu!» Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: «Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi, ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.»» Aga Issand ütles: «Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb! Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?»
Lk 18:1–8
Ega me siin tänapäevases ühiskonnas vist eriti karmi kõnega harjunud pole. Igasugu mõnitamise, valetamise ja muidu nõmedusega, mida uudised iga päev koju kätte toovad, oleme küll harjunud, aga tõeline karmus, mille aluseks on ausus ja õiglus, on meist kuidagi kaugele jäänud.
Ma arvan, et ilmselt on see ka üks põhjusi, miks eesti inimesed tegelikult nõnda harva kirikus käivad – kurjategijad ei usu, et keegi neid kunagi karistada võiks, ja ausad inimesed ei usu, et nende palvetest midagi paremaks muutuda saaks.
Jutluse aluseks olnud Luuka evangeeliumi lõigule eelnevalt kõneles Jeesus sellest, milline on Inimese Poja taastulemine, et seda ei ole võimalik ette teada ja valmis peab olema kogu aeg. Selle järel jutustaski Jeesus loo lesest, kes oma pideva pealekäimisega sundis isegi iseka mehe enese heaks tegutsema. Inimliku ootuse ja palve püsivuse võtab Jeesus kokku küsimuses: kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?
Kummalisel kombel on armulise Jumala võrdpildiks saanud ülekohtune kohtunik, kellel pole ühtegi sundijat peale ta enda. Ma mõtlen, et võib-olla kipume liigagi tihti unustama, et pole mingit põhjust, miks peaks Jumal meid siin mingilgi moel poputama või ninnu-nännutama. Kui Ta midagi on teinud või tegemata jätnud, siis üksi selle pärast, et Tema on niiviisi tahtnud.
Mis tahes suurema või väiksema õnnetuse ärahoidmisest tähtsam on inimeste vaba tahe, milleta poleks kogu sellel maailmal mõtet, nagu eelmisel pühapäeval juba juttu oli. Kuid ometi on üksikute olukordade lahendused meie kätes: kas võtame vaevaks ühe või teise asja eest paluda või laseme asjadel lihtsalt omasoodu minna. Aga omasoodu minevate asjade kohta ütlevad füüsikaseadusedki, et neist saab kõigepealt Soodom ja Gomorra ning viimaks tohuvabohu (entroopia).
Inimese mõttel, ammugi siis veel sõnal, on väga suur jõud. Meie palved muudavad tõesti selle maailma kulgu. Me tuleme oma pühakodadesse, sest me tahame koos palvetada ja muuta seda maailma pisut paremaks. Seepärast ei möödu ka ükski jumalateenistus või kiriklik talitus ilma ühise lauluta – laul on see kõige võimsam palve, mida me ühel häälel ja ühel meelel koos saame paluda.
«Palvetage lakkamata!» – nõnda kirjutab apostel Paulus kõigile kogudustele. Mõni ehk ütleb selle vastu, et no ma ju korra mainisin, et see või teine asi võiks muutuda, aga näe, midagi ei juhtunud, mis ma ikka siin pikalt palun, ju siis see asi peabki nii olema. Aga sedaviisi on inimene palve mõttest küll täiesti valesti aru saanud. Ega palvet ei ole ju vaja selleks, et Jumal saaks teada, mida meile tarvis on. Seda teab Ta niigi. Palve on selleks, et me näitaksime välja, kui väga me ühe või teise olukorra muutumist soovime. Palve on selleks, et me mõtleksime esmalt enese jaoks läbi, mida me õieti tahame – et me langetaksime valiku –, ning et me siis oma soovile kindlaks jäädes seda ka tõepoolest paluksime.
Viis päeva nädalas lähevad isad ja emad kaheksaks tunniks oma pere juurest ära, et perel oleks katus pea kohal ja toit laual. Aga mitu tundi me pühendame selleks, et me pere sinna katuse alla ja toidulaua ümber ikka jõuaks? Me kõik teame ju meie liikluse kurba statistikat, me kõik teame neid hirmsaid näitajaid, millega eesti rahvas Euroopas esirinnas püsib. Kui palju aega pühendame selleks, et säherdust olukorda muuta?
Neid võrdpilte, kus Jeesus kutsub inimesi üles lakkamatult ja kindlameelselt paluma, on Piiblis päris mitu. Kui ma siin jutluse alguses mainisin ausust ja õiglust, millesse me enam hästi uskuda ei julge, siis ega needki väärtused tule ilma visa tööta. Ausaks ja õiglaseks peab jääma lakkamatult, ainult nii saab maailm muutuda. Piisab vaid viiest minutist, mil hääletame korrumpeerunud poliitikute poolt või pigistame silmad kinni vägivalda märgates, ja kogu meie aususest ning õiglusest pole enam midagi järel.
Ka Jumala sõna ja palve juurde peab jääma lakkamatult. See peab olema elulaad ja hingamine – ainult nii saab maailm toimida nõnda, nagu ta on loodud toimima. Aamen.

Image
Jaan Nuga
,
Palamuse koguduse õpetaja