Meie oma Piibel

Mul oli au selle nädala lehenumbri tarbeks usutleda Kristiina Rossi eestikeelse piiblitõlke ja selle arengu kohta. Peale äärmiselt meeldiva intervjuu sain ka ise mõndagi uut teada sellest sadu aastaid kestnud tõlkeprotsessist, mis jätkub rohkem või vähem, kuni meil eesti keelt on. Ilmus ju selle aasta alguseski Urmas Nõmmiku sulest Iiobi raamatu uustõlge, möödunud aastal valmis Enn Kivinurme psalmide uustõlge.
Pean tunnistama, et teadsin seni kahetsusväärselt vähe meie kultuuriruumi ja keele arengu seisukohast fundamentaalse teose ajaloost ja arengust. Ülikooliski olen Piibli ja selle erinevate tähenduste/tõlgendustega varsti juba viis aastat mitme aine kontekstis vägikaigast vedanud, pöördudes esimesena ikka eestikeelse Piibli poole. Selle olemasolu ja reliaablus tundub ju nii enesestmõistetav.
Kuid tegelikult pole neid maid sugugi palju, kus piiblitõlkeid nii põhjalikult ja pikalt koostatud on (loomulikult on ka rahvaid, kes märksa pikema ja mitmekülgsema tõlkeajalooga saavad hoobelda). Arvestades seda, kui väike on meie maa ja kui vähe seda rahvast, on tegu auasjaga. On ju meie keel välja arenenud mõtestades ja tõlkides tuhandeid aastaid vana pühakirja, mis meie elu ikka veel järjekindlalt seab.
Kuigi tänapäeval pole Piiblil kultuuriruumis ja keele arengus kaugeltki enam keskset kohta, on tegu niivõrd universaalseid teemasid käsitleva raamatute kogumiga, et sellega kokkupuutumisel võib nii mõnigi sealt leitud mõte maailma toimimise ja moraali kohta äärmiselt tuttav tunduda. Piisab paarist pilguheidust näiteks Õpetussõnadele, Koguja raamatule või Iiobi dialoogile, et mõista – 2000 aastat tagasi mõtisklesid inimesed samade teemade üle, mis tänapäevalgi aktuaalsed on. Nagu Marju Lepajõe hiljuti toimunud Riina Roose sünnipäevasümpoosionil välja tõi: «Kes ei ole lugenud originaali, neile võivad tõesti endi mõtted originaalsena tunduda.»
Seega kutsun kõiki üles omakeelset pühakirja lugema ja hindama.
Diana Tomingas