Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie ja nemad

14.09.2011 | | Rubriik: Jutlus

Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid jälitavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks isegi tölnerid tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks isegi paganad tee sedasama. Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.
Mt 5:43–48
 
Jutlusetekst on pärit mäejutlusest, vaieldamatult ühest mõjuvaimast ja mõjukaimast tekstist, millega Piibel meid kostitab. Võib-olla Jee­sus sõnastaski oma õpetust niimoodi, võib-olla sõna-sõnalt pisut teisiti, võib-olla ta üleüldse ei jutlustanudki niisugust pikka ja mitmekesist teksti ühekorraga, vaid see on evangelisti koostatud kogumik sellest, millisena mäletati Jeesuse sõnu. Olenemata sellest paelub juba kujunenud judaismi õpetuse tõlgendus Matteuse evangeeliumis meie tähelepanu ja selle radikaalne ilme on tõenäoline juba Jeesuse enda suus.
Aga radikaalne mäejutluse tekst ongi, ka meie jutlusetekst. Perikoop torkab silma paljude Vanast Testamendist tuntud traditsioonide ärakasutamisega: käske-keelde ja Vana Testamendi tarkusõpetust ei ole mitte ainult isepäiselt kokku pandud, vaid neid on isetahtsi tõlgendatud.
Tuntud põhimõtted on muutunud äärmuslikeks, kompromissituiks, võiks öelda, meie jaoks lausa võimatuteks. Sest mida meilt nõutakse? Jeesus tõstab ligimese peale vihastamise tapmisega võrdsesse seisusesse. Ta tunnistab abielurikkumiseks juba mehe pelga ihara mõtte. Ta võtab abielumehelt peaaegu et võimaluse naisest lahutada. Valevanduminegi kaotab mõtte, sest vanduda pole üldse vaja. Veritasu põhimõtte – silm silma vastu –, mis ometi ju aastatuhandeid tagasi oli mõeldud Ida-Vahemere maades tavalise kättemaksmise piiramiseks, asendab Jeesus täieliku loobumisega.
Ent kõige lõpuks, just meie perikoobis, hindab Jeesus ümber ligimese armastamise käsu ja paneb mäejutluse kuulajad ilmvõimatusse olukorda. Nad peavad olema täiuslikud nagu taevane Isa ning suhtuma – just nimelt igatpidi suhtuma – vaenlastesse nagu ligimestesse, sest «Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale». Inimene on inimene, on ta siis oma rahva liige ehk ligimene või pagan ehk vaenlane. Traditsioonilise õpetuse kohaselt on meie meie ja nemad on nemad, ent Jeesuse ütluse läbi on nemad meie ja meie nemad.
Kui tahta päris aus olla, pole Vana Testamendi tekstidele selline mõttekäik olnud võõras. Eriti tarkuskirjanduse noorem faas mõtleb järjekindlalt lõpuni mõtte sellest, et Jumal on universaalne, üksainus ja Jumal kõikidele – kurjade ja heade üle. Ka paganatele ehk vaenlastele annab selline järjekindlus päikese all oma koha; mitu tuntud ja eeskujulikku Vana Testamendi tegelast polnud israeliidid, näiteks Iiob või Rutt. Üha rohkem võtab maad arusaam, et vaenlasi võib olla ligimeste hulgas ja ligimesi vaenlaste hulgas. Jeesus tundis vastavat traditsiooni hästi. Radikaalne on viis, kuidas ta aga nimetatud traditsiooni kasutab nõnda väljakutsuvalt kõigile tuntud ja Moosese Seadusega autoriseeritud käskude-keeldude tõlgendamiseks, kuidas tarkuskirjanduslikele põhimõtetele lisandub prohvetlik kompromissitus. See kompromissitus seab või – mäejutluse tooni arvestades – ehmatab paika fookuse.
Niisama igapäevast elu elades eksivad inimeste silmad sellelt, mis oluline. Kui on käsud ja keelud ja reeglid, siis võib nende täitmine muutuda automaatseks, formaalseks. Ülevaade neist võib isegi kaduda, sest kõiki ei tule enam meelde või tuleb ühes väljakutsuvas eluolukorras meelde mitu, mille täitmine ühekorraga on võimatu. Ent mäejutlus lajatab näkku kõigile, kelle silmad fookusest väljas. Ta seab ligimese armastamise käsu taas keskmesse ning allutab muud käsud-keelud sellele. Ta seab ligimese keskmesse, mitte käsu või keelu või reegli. Ta tõstab taas au sisse eluolukorra, konkreetse situatsiooni, kus inimene kohtub inimesega, ligimene vaenlasega ja vaenlane ligimesega, kus mahalaskja langetab relva, sest ta on näinud hukatava silmi.
Mis me siis ütleme? Vaenlased ongi ligimesed. Eestlased ongi venelased. Lihtrahvas ongi poliitikud. Vaesed ongi rikkad. Usklikud ongi uskmatud. Kristlased ongi juudid. Abieluinimesed ongi abielurikkujad. Heterod ongi homod. Pühad ongi patused.
Meie olemegi nemad.
Meie olemegi täiuslikud.
Meie olemegi Taevase Isa lapsed.

Urmas Nõmmik
,
teoloog

Piibli tsitaatides on kasutatud Toomas Pauli tõlget.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)