Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Meie ema lugu 100 aastat Senta Toominga sünnist 2. osa

21.03.2012 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

Perekond Kikerpill 1935. a: ees ema Hedvig ja Senta, taga õde Rita ja isa Peeter. Erakogu2.

Raske sõjaaeg
Iga vägede liikumise korral majutati sõdureid kõikjal külades ja asulates. Kirikumõisas oli ka staap. Lastesse suhtusid sõdurid hoolivalt. Olid nad ju kõik kodudest kaugel. Mõnigi neist näitas meie emale oma perepilte. Lastele tundus see kõik põnev, ka arusaamatu, ka hirmutav: põgusad ütlused «tagasi löödi», Eesti Leegioni minek rinde suunas, keldrisolek Tallinna pommitamise ööl, kui järgmistel päevadel igalt rongilt peavarjuta jäänud linnarahvast maale tuli. Ja kodunt eemale tallu minek ühel 1944. a septembriõhtul – maan­teest kaugemale. Järgmisel päeval käisid juba teises vormis sõdurid talus mett ja piima ostmas.
Alles pärast 1944. a suvelahinguid pääses meie Tartu-vanaema Raasikult koju Tartusse. Kodumaja olid hõivanud võõrad ja ta pidi uue peavarju leidma. Sai kätte vaid oma mürsukildudest haavatud tiibklaveri ja muud esmavajalikku.
Ema-isa kohtusid põgusalt 1944. a jõulukuul, kui sõjaväe­ešelon eesti meestega Raasiku jaamas peatus. Kaua oli kestnud teadmatus. Ema sai kätte «pika kirja Sentale», mida isa üle kolme aasta päevikuvormis oli kirjutanud. Lahusolekuärevus kestis 9. maini 1945, seni oli võimalik vaid teineteist julgustav kirjavahetus. 
Aga enne nõudis sõda veel palju ohvreid, ka laste hulgast. Kui neli vabrikupoissi 1945. a aprillikuus miiniplahvatusse sattusid, oli meie ema üheks esmaabi andjaks. Hukkus mu 1. klassi pinginaaber Veljo Metsis.

Pere jälle koos
Isa vabanes armeest 22. novembril ning jätkas koguduse teenimist surnute mälestuspühal 25. novembril – pärast neli aastat ja neli kuud kestnud eemalolekut.
Kojusaabunuid oli mitmelt poolt. Ema sai paljudele karmidele uudistele lisaks sõnumi, et vanaisa Peeter Kikerpill suri Gorki oblasti vangilaagris 1942. a veebruaris.
Põllu- ja laudatööd edenesid nüüd mõlema vanema jõul, ema sai uusmaasaajaks 6 ha põllumaaga samadest kirikumõisa maadest, mis 1940. a natsionaliseeriti. Isa vend Martin andis tööhobuse.
1947. a kevadtalvel käis ema meiega ligi kolme kilomeetri pikkust kooliteed Haljavasse – ta oli kutsutud abiks emakeele ja laulutunde andma. Rääkis eestlastest kui laulurahvast ja võlus sellega poisidki kaasa laulma – «Oi lehekuuke, jõua kord meie rajale! …» 
1948. a saime väikese venna, kes Tartu-vanaisa mälestuseks sai nimeks Peeter. 6. märtsil meie hulgast 94. eluaastal lahkunud Ülla Loopere-Steinmann meenutas paar kuud tagasi kolme töökaaslase vahelist kokkulepet: kui mehed tulevad sõjast tagasi ja sünnivad lapsed, hakkavad nad üksteise laste ristiemadeks. Ja Ülla-tädist saigi meie venna ristiema. Kui palju aastaid kestvat valu on kannatanud naised, kelle mehed sõjas langesid või teadmatusse kadusid …
Ülla oli üks meie isa esimese Harju-Jaani suve leerilastest. Varem on ta rääkinud uue õpetajaproua tulekust leeritundi: «Ta tuli ja istus meie nagu omasuguste juurde pingile.» Ja nad võtsid ta omaks!
1949. aastal on koguduse kroonikaraamatus kirjutatud: «27. märtsil lahkus organist kohalt ümberasumise puhul NSV Liitu. Organisti kohta täitis sellest ajast õpetaja abikaasa Senta Tooming.»
Konsistoorium määras isa Viljandi praosti ja Pauluse koguduse õpetaja kohale alates 10. juunist 1949. Nelipühil, 5. juunil jättis ta oma kogudusega jumalaga. Kogu perega kolisime Viljandisse 6. juulil, Idu–vanaema – meie isaema, Idu talu vanaperenaine – jäi veel sügiseni kohale, kuni sai lahendatud majapidamise ja loomadega seotud küsimused.
Tõnu Tooming
(Järgneb.)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)