Mees, kes kannab värve ja luulet südames

«Minu sees on esiisade uhkus,» kinnitab Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige, innukas värsisepast luulesõber Kalju Konsin.
Kalju Konsin ei mahu ühte lukku. Temast peaks kirjutama vähemalt kümme. Kes teda tunnevad, need teavad, mida mõtlen. Selle loo tarbeks valin märksõnaks luule.
Kalju Konsin on ise nagu luuletus. Temas on sätitud väljapeetust; mitte lahmiv vabavärss, vaid hillitsetult peen sonett. Maksimalistiks nimetab ta ka ise ennast, lisades vabandavalt: «Nii on mind juba ema Liide õpetanud: tee kõik hästi.» Korrektne viimistlus, täpsus teostuses ja maitsekus valikutes on väärtused, mis on tallel isakodust.
Kastre-Võnnu kihelkonnas Võõpste külas oli talu, mille kolmelapselise kokkuhoidva pere noorimana Kalju seda maailma avastama hakkas. Ikka temale omase innukusega. Eelkooliaega jääb murranguline sündmus: isa Karli sõber, Kastre mõisa aednik Adolf Eglund kinkis väikesele Kaljule suure eesti luuletaja Gustav Suitsu esikkogu «Elu tuli». Sellest sai mõõdupuu aastateks. Kuigi ring laienes: Juhan Liiv, Ernst Enno ja praeguseni lemmiknaisluuletaja Marie Under. Ammendamatut lugemiskirge mõistsid vanemad ja õpetajad, kes ei keelanud ka täiskasvanutele mõeldud lektüüri. Maailmavaate kujunemises oli oluline roll vaimulikust lellel Jaan Konsinil.
Tulemata ei jäänud ka enda katsetused luuleatra seada. «Mul on tugev silmamälu. Meenub pilt, kus kaheksa-aastasena kooliseinalehelt enda luuletust loen,» räägib Konsin.
Saksa ajal Tartus Treffneri gümnaasiumis andis pallaslasest õpetaja Eduard Ahas ülesandeks komponeerida pilt tahvlile. Hirm ebaõnnestuda kestis vaid viivu. Teema «Ristik» vallandas meeltes kogemusteahela, mida kroonib Ernst Enno «Kojuigatsus» (Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad…). See on üks näide sadade hulgas, kus Kalju Konsin tunneb tuge ja juhatust luulest.
Elu on viinud isiklikult kokku mitme suurkujuga. Üliõpilasena ülikooli aulas Puškini «Vaskratsanikku» deklameerides tuli Betti Alver tema esitust kiitma.
Raudse eesriide langemisel avanes võimalus Ida asemel Läände kiigata. Reis Rootsi tõi tutvuse kirjanik Bernard Kangroga: «Meid ühendas emotsionaalne sarnasus.» Fanny de Siversiga, kellele Konsin on pühendanud oma viimase luulevihiku «Mõte ei väsi», sai ta kirjasõbraks pärast literaadi loengutsüklit prantsuse kirjandusest.  
Mälestused, tähelepanekud ning väärtushinnangud on Kalju Konsin sõnastanud oma kulu ja kujundusega välja antud luulevihikuteks.

Liina Raudvassar