Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Meenutades Rudolf Kivirannat 100. sünni­aastapäeval

21.03.2012 | | Rubriik: Persoon minevikust

Rudolf Kiviranna teenis New Yorgi eesti kogudust 1948. aastast kuni oma surmani 1994. aastal. Arhiiv
Praegu Los Angelese eesti kogudust teeniv õpetaja Jüri Pallo, kes 1991. aasta novembris sõitis üheks aastaks Eestist New Yorki õpetaja Rudolf Kiviranna abiliseks, meenutab: «Kiviranna ei kasutanud iialgi võimalust käia ENSVs. See oli tema põhimõte. Ta ei soovinud võtta NSVL saatkonnast Nõukogude viisat. Ta ei soovinud tunnistada Eesti okupatsiooni. Ta ütles seda mulle alati, et kui väliseestlased lähevad NSVL saatkonda viisat taotlema, müüvad nad kannatava Eesti kodumaa ise reeturitena ära. See oli paljude USA idaranniku vanade väärikate eestlaste seisukoht.»

Üdini rahvuslik pastor Rudolf Kiviranna (Steinman) sündis 22. märtsil 1912. a Võrus kaupmees Aleksander Steinmani peres.

Nende kodu oli Kreutzwaldi tänaval majas nr 26, mis nüüdseks on küll maatasa tehtud ja mitmekorruseline elamu selle asemele ehitatud. Vanad võrulased aga mäletavad seda poodi veel hästi.
Kui Rudolf Kiviranna 1993. aastal kodulinna, kust ta 1931. aastal lahkus, külastas, käis ta kalmistul nii isa kui ka vanavanemate haual ning leidis need korras olevat. Maja oli tolleks ajaks tänavapildist kadunud, aga vanemad inimesed, kellega ta tänaval vestles, mäletasid hästi Kiviranna äri.

Lõpetanud Võrus gümnaasiumi, Tartus ülikooli usuteaduskonna mag. theol. kraadiga, viibinud teadusliku sti­­pendiaadina Ungaris, ordineeriti 26. detsembril 1938. Ta teenis Tallinna Jaani koguduses ja õpetas Lenderi tütarlastegümnaasiumis; lahkus kodumaalt enne Tallinna langemist 1944. aastal.
Rudolf Kiviranna põgenes koos naise Erna (1914–1969), laste Jaani ja Anne-Liisi ning ema Amaliega Rootsi, rännates 1948 USAsse.

Kohtusin praost Kivirannaga 1993. aasta augustis, kui ta 81aastasena külastas koos oma teise abikaasa Silvaga, kellega abiellus 1978. aastal, sünnilinna Võru ja Kanepit. Nüüd juba vabas Eestis. Ta jutlustas Tallinna Jaani ja Tartu Maarja koguduses oma rahvale. Tegin toona praostiga usutluse Võru Praostkonna Sõnale (september, oktoober 1993). Oma põgenemisest 1944. aastal meenutas ta järgmist:
«Jaani koguduses olin ma õpetajana teenimas kogu raske sõjaaja. Kahe väikese lapsega asusime sadamast põgeniketeele. Meie kodu oli 9. märtsi pommitamise ajal hävinud, ka kogu mu raamatukogu. Vaid väike osa kirjandusest oli viidud Nõmmele naisevanemate koju. Ja alles nüüd andis üks hea inimene, kes oli neid teoseid hoidnud ja varjanud, 120 raamatut üle Usuteaduse Instituudile.»

1947. aastal pidas ta Genfis läbirääkimisi Kirikute Maailmaliiduga ja maailma luterlike kirikute esindusega, selgitades vabaduses töötava EELK ja eesti pagulaskonna vajadusi. Sama aasta sügisel tehti õpetaja Kivirannale ettepanek kandideerida New Yorgi tookord väga väikese, aga auväärse vanusega eesti koguduse õpetajaks.
1948. aasta veebruarist saigi temast New Yorgi eesti koguduse õpetaja (sellel ametikohal oli ta oma surmani) ja 1964. aastast Chicago 6000-liikmelise praostkonna praost. (1997. aastast teenib New Yorgi eesti kogudust Uudo Tari.)

New Yorgi eesti kogudus on asutatud esimese eesti koguduse ja organisatsioonina Põhja-Ameerikas 1898. aastal ning on seega vanimaks eestlaste koondajaks väljaspool Eestit. Koguduse esimene hingekarjane oli Hans Rebane, tema surma järel jätkas koguduse teenimist Conrad Klemmer. Pärast II maailmasõja lõppu saabus olukord, kus kogudusel tuli vastu võtta sõjapõgenikke.
Rudolf Kiviranna esimene ülesastumine vaimulikuna oli 28. veebruaril 1948. aastal Eesti Majas vabariigi aastapäeva aktusel. Esimene jumalateenistus toimus 29. veebruaril kirikus: kõrvuti seisid altaris hallipäine õpetaja Conrad Klemmer ja Rootsist saabunud 35aastane uus õpetaja Kiviranna.
 
Rudolf Kiviranna valutas ikka südant oma rahva saatuse pärast, jälgis läbi aastate kaugel kodumaal toimuvaid sündmusi. 1950ndail pühendas ta oma jõu 10 000 eestlase abistamiseks, aidates neil sõjahaavades Euroopast Ameerikasse asuda.
Viibides tihti Stockholmis, Helsingis või Münchenis, uuris ta innukalt vanemaid eestikeelseid käsikirju. Andeka sulemehena avaldas ta oma töid «Tulimullas», tema mahukaid jutlusekogusid avaldasid Toronto, Uppsala ja New Yorgi kirjastused. Kiviranna kaunis sõnaseadmisoskus avaldub tema neljas jutlusekogus: «Jumala armastuse vangid» (Lund 1959), «Rändurid tolmu ja tähtede vahel» (NY 1971), «Jumal on meie abi» (NY 1981), «Jumal, ma ootan sinu õnnistust» (Tln 1994).

1994. a juunis oli Rudolf Kiviranna taas Eestis. Ta pidas jutluse oma lapsepõlve kodukirikus Võrus. Sel aastal ilmus konsistooriumi kirjastus- ja infoosakonna väljaandel tema viimane jutlusekogu «Jumal, ma ootan sinu õnnistust».
Praost Kivirannal oli konsistooriumiga kokkulepe, et tema jutlusekogu antakse tasuta kingiks koguduste vanadele ja haigetele, kes seda ise osta ei jõua. «Ma tahan, et seda jutlusekogu võiksid lugeda need vanad inimesed, kes ei jõua igal pühapäeval kirikusse. Et lasta kirjutatud ridadel ütelda meie hingele seda, mis Jumalal oma pühaduse, armu ja tõdede kaudu teatud eluolukorras on meile ütelda ja anda,» on ta öelnud allakirjutanule Võru Praostkonna Sõnas.

9. oktoobril 1994, viimasel kodumaa külastamise aastal, praost Kiviranna suri New Yorgis. 26. juulil 1995 sängitati ta põrm Võru kalmistul kodumulda. Matusetalitust toimetasid õpetajad Andres Mäevere, Valdo Reimann ja Jüri Pallo. Järelhüüdena luges luuletuse näitleja, samuti võrukene Marje Metsur.

«Palves ja tänutundes mõtlen oma heale õpetajale, vaimulikule isale praost Rudolf Kivirannale ja hoian edasi väärikalt tema õpetajaameti hõberisti. Palves soovin Taevaisa õnnistusi praost Kiviranna lesele Silvale, perele, tema kauaaegsele kogudusele,» on lähetanud mälestussõnad nüüd juba enam kui 10 aastat Los Angeleses elav Jüri Pallo.
Sirje Semm

Rudolf Kiviranna (Steinman)
22. märts 1912 Võrus – 9. oktoober 1994 New Yorgis
Lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna 1937
Ordineeritud 26. detsembril 1938
Teeninud Eestis, Rootsis, USAs
Eesti Üliõpilaste Seltsi liige

Usk on meie hinge ja elu alus
Meile on küll vast ebameeldiv, kuid ometi vajalik, et Jumal laseb ka meile ütelda: Paranda meelt! Seda saab viimselt ütelda ainult Jumal, kes tunneb meie hinge ja elu. Me küsiksime endalt kohkunult: kas meis tõepoolest on nii palju inetust ja kurjust, mis võiks purustada kõik väärtusliku ja ilusa? «Parandada meelt» tähendab saada uueks meelsuse, vaimu, hinge, mõtte- ja tundemaailma poolest.
Kuidas on see võimalik? Kes iseennast lähemalt tunneb, see teab, et kõik katsed ennast lunastada puudutavad kõige rohkem vaid hinge ja elu pealispinda. See on sama, kui kataksime mädaneva maja tugeva krohvikihiga ja arvaksime, et nüüd on meil terve ja elamiskõlblik kodu. Eneselunastuse katsed ütlevad kristlasele: kui küsimus oleks ainult meie jõus ja võimes, siis oleksime paratamatult hukkumisele määratud. Siis variseks meie elu väline, petlik kate varem või hiljem kokku.
Me unustame elu rahutuses, et usk on meie hinge ja elu alus. Ristiusk ei ole pelgalt ilusad, vanad pärimused. Usk on hingeravim, mida ei tohi kergekäeliselt edaspidiseks lükata ja väita, et tuleme ravi juurde tagasi vanaduse rahulikel päevil.

(Rudolf Kiviranna, «Jumal, ma ootan Sinu õnnistust». EELK Konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond, Tallinn 1994, lk 96.)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)