«Media is the message» – nii sõnastas
tuntud ameerika sotsiaalteadlane Marshall McLuhan juba palju aastaid tagasi
toimeprintsiibi ajakirjanduse ja laiemalt meedia kohta. Ehk teisisõnu –
vahendist, mida sõna «meedia» tähendab, on saanud sõnum ise. Uudise vahendamine
ühe või teise eluvaldkonna kohta on kujunenud selle uudise loomiseks. Tihti on
kajastatava uudise sisu tõlgendus saanud uudiseks, sõnumiks iseeneses.

Meedia on tõesti neljas võim. Seda enam
globaalseks külaks (kah McLuhani mõiste) muutunud maailmas, kus info hulk ja
selle vahendamiskiirus ületavad ammu inimeste vastuvõtuvõime. Ja sellega koos
ka n-ö teradest sõkalde eraldamise võime.

Nõnda jääbki ajakirjaniku ja väljaande
poolt edastatud tõlgendus enamiku lugejate-vaatajate jaoks pinnale uudise,
sõnumi endana. Ei jõua lugeja-kuulaja-vaataja ju kõike enda tarvis analüüsida
ja seletada.

Vahel, kui mitte sageli, võib öelda – vaene
lugeja või vaataja! Aga tihti ka teistpidi – vaene ajakirjanik! Lasub tal ju
meeletult suur vastutus vähemalt edastada püüda adekvaatset ja asjatundlikku
infot. Ja on selge, et ega temagi jõua end kõigega kurssi viia ja uudise teemaks
oleva probleemi kõigisse tahkudesse tungida. Sest muuhulgas on ta jaoks ees loo
valmimise (tavaliselt üsna kiire) tähtaeg ja toimetaja pärib aru.

Ning isegi siis, kui ajakirjanik ei pea end
jumalaks ja parimaks asjatundjaks antud küsimuses, jääb faktiks täna – Media is
the message.

Meedia teab. Õieti on sunnitud teadma, sest
ühiskond nõuab talt seda. Siis ei jäägi ehk muud üle kui meediale appi minna,
oma teadmisi talle edastada. Et meedia tõesti teaks.

Tauno Teder