Me kõik saame abiks olla

21.08.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Jätkumas on Usuteaduse Instituuti sisseastumine. Õieti küll sai avalduste esitamise tähtaega pikendatud, sest tulijaid on nappinud. Ilmselt ei saa öelda, et neid lausa vähe oleks, kuid kindlasti võinuks olla palju enam neid, kes sooviksid end ette valmistada kiriku teenistuseks või nendele aladele, mis teoloogilist kompetentsi nõuavad.
Miks on see nii? Võimalik ka, et muret ei ole ning see küsimus on varajane, sest ühe aasta sisseastumise põhjal ei saa mingeid siduvamaid järeldusi teha. Kuid siiski, mida varem selliseid küsimusi esitame, seda parem. Pole ka välistatud, et seda küsimust ei peagi kiriku-spetsiifiliselt esitama, sest samu muresid – sisseastujate vähesust või vahel ka vähest motiveeritust – kogevad praegu paljud kõrgkoolid.
Meenub üks paari päeva tagune telereportaaž, kus küsimuse all oli äärmiselt vähene huvi tehniliste alade õppimise vastu kõrgkoolides. Sellele küsimusele vastaja viitas muu hulgas nõrgale baas- ja keskharidusele, kus pööratakse vähe tähelepanu eelnimetatud aladega seonduvatele küsimustele. Peaks see tõsi olema, siis jääb vaid üle imestada ja tänada, et siiski on neid inimesi, kes soovivad teoloogiat õppida.
Kuid allakirjutanu ei taha peatuda niivõrd võimalikel ja oletatavatel põhjustel, vaid pigemini nendel võimalustel ja võimalikel lahenditel, mis meil on, et ka UI loengusaalid võiksid täis saada. Pole kahtlust, et esimesed lahendused on siin UI enda käes. Küsimuse seade, kuidas «ennast müüa» või õppijad värvata, tundub esmapilgul kirikukoolile sobimatu olevat. Kuid arvan siiski, et me ei peaks häbenema oma kooli tutvustada, reklaamida ning teha ka midagi selleks, et meil oleks, keda õpetada.
Konservatiivsel Concordia seminaril St. Louisis, kus olen ka ise töötanud, oli «värbamise osakond», kus töötas üle kahekümne inimese. Kuulsin hiljaaegu, kuidas maailmakuulus Oxfordi ülikool on uusi strateegiaid välja töötamas, et leida endale õppijaid. Võib arvata, et me suudaksime ka UIs midagi sellist teha, kuid küsimus on eelkõige vajaduses muuta mõtteviisi – me ei saa enam oodata, et meile tullakse, vaid tulemise nimel peame ka ise aktiivselt töötama ja vaeva nägema.
Kuivõrd UI eksisteerib eelkõige kiriku ja koguduste jaoks, siis just viimastel on siin tähtis roll täita. Alates sellest, et kiriklik teenimine ja teenimisamet peaks saama suurema väärtustamise osaliseks. Et see tõepoolest oleks «ilusaks ja ihaldatavaks ametiks», nagu pühakiri meile sellest räägib, ning seda ka just kirikuliikmete perspektiivist lähtuvalt. Ning lõpetades sellega, et kogudused toetaksid nii vaimulikult kui majanduslikult neid, keda nad on õppima suunanud.
Tegu ei ole uue praktikaga. Mäletan, et kunagi Vastseliina koguduse pabereid sirvides leidsin, et meie võitnud kiriku ridadesse jõudnud peapiiskop Jaan Kiivit noorem oli selle koguduse üks stipendiaate. Olgu siis tegu personaalse toetusega või sellisega, mis on kirikukeskuse kaudu või otse UI-le suunatud, sellest oleks igal juhul palju tuge.
Ent teema on siinkohal palju laiem. Kui me tahame oma kirikut arendada ning ka allasutustena efektiivselt kogudusi teenida, siis peaks koguduste toetus kirikule mitmekordistuma. Olles ka ise koguduse õpetaja, pean südamevaluga tunnistama, et see, millega kogudusest kirikukeskust toetame, on tõesti väga-väga väike. Usun, et aeg on küps arutelu hoogustamiseks nii selles osas, kuidas me kogudustena saaksime paremini kirikut teenida ning kirik seeläbi oma allasutusi ja kogudusi, aga ka selles, millised on meie koguduste vajadused ja ootused UI ning teiste meie allasutuste suhtes.
Lõpuks tahan veel viidata millelegi, mis on sisse kirjutatud anglikaani maailmas preestrite ametivandesse, meil paraku mitte nii otseselt. Nimelt ordineeritute vastutus vaimulike ja kiriku töötegijate järelkasvu eest. Vaimulikena peaks see olema meie südameasjaks, et meie koguduse keskelt mindaks teoloogiat õppima. Ütlesin isegi vist nii, et kui kümne aasta vältel pole me Jumala armu ja abiga suutnud teenida nõnda, et pole kas või ühte inimest suutnud teoloogiale ja kirikutööle võita, siis on see väga kurb. Ent siiski võime olla väga tänulikud, et meil on neid kogudusi, kust tullakse õppima. Ning loomulikult on suur arm, kui kogudustes jätkub tahet palvetada pealekasvava kirikutöötegijate põlvkonna eest ning leitakse ka vaimujõudu toetada oma kirikut ning tema laiemat kutsumust ja ülesannet.


Ove Sander,
assessor

18 Kommentaari artiklile “Me kõik saame abiks olla”

  1. Illimar Toomet ütleb:

    Autor märgib õigusega, et algama peaks kirikliku teenimisameti suuremast väärtustamisest. Selleks aga ei peaks osutuma kirikuvalitsuse aukiri pärast 25-aastast ustavat teenimist, vaid vaimulikuameti lävepaku tõstmine algusest peale.
    Niikaua, kui vaimulikukandidaadi juures peetakse olulisemaks haridusnõudeid kui siirast ja viljakat usku, ei tasu paranemist oodata (võrdle nt Leuenbergi magistrikraadi nõuet ja 1Tm 3:1-13). Miks peaks tahtma ametit, kuhu võetakse praktiliselt iga tahtja, kel ette näidata pole silmnähtavat ihu- või vaimupuuet? Milleks igatseda vaimuliku ametit, kui veerand meie vaimulikest teenib oma leiba hoopis muu tööga?

  2. Ludvig Läänes ütleb:

    Kas ei ole mitte nõnda praegu, et mingit osa EELK kogudustest teenitakse vaimulike poolt, kes ei olegi selle koguduse päris õpetajad? Ei tea ju palju selliseid kogudusi on, aga kui eelkommenteerija kirjutab, et veerand EELK vaimulikest teenib oma leiba hoopis muu tööga, kas siis ei ole midagi nagu viltu? Ja samas tean, et need kirikuõpetajad, kes on tänaseks vaimulikena töötanud ca 25 aastat, on teinekord ainsa reklaamina Usuteaduse Instituudis õppimise kohta näinud roostetanud knopkadega kiriku uksele kinnitatud fotopaljundatud paberitükki.

  3. Lugeja ütleb:

    “Niikaua, kui vaimulikukandidaadi juures peetakse olulisemaks haridusnõudeid kui siirast ja viljakat usku, ei tasu paranemist oodata.” Milleks selline vastandamine? Ja rajada vaimulikuameti väärikust “siira ja viljaka usu” peale on ikka kohe äärmuslik sektantlus. – “Miks peaks tahtma ametit, kuhu võetakse praktiliselt iga tahtja, kel ette näidata pole silmnähtavat ihu- või vaimupuuet?” Et kas see “siiras ja viljakas usk” on selline, mis sosistab: kiriklik teenimisamet väärib “tahtmist” üksnes siis, kui teised selles olijad usuksid sama siiralt ja viljakalt kui mina ning oleksid teoloogiliselt sama harimata kui mina? – “Milleks igatseda vaimuliku ametit, kui veerand meie vaimulikest teenib oma leiba hoopis muu tööga?” Kust tulevad sellised enesekesksed ja jumalavallatud mõtted? Kas vaimuliku amet – ja selle väärikus – ei rajane Jumala seadmisel ja kutsel? Isegi apostlid teenisid leiba igasugu töödega! Ajad on erinevad, võimalused on erinevad. Mitte miski ei takista olemast Kristuse saadik ühelgi inimesel! Iga kristlane on ja peaks olema kaasinimesele Kristus! AGa neid, kes teenivad häda olukorras elamise muus töös, et vastata ikkagi kutsele olla rõõmusõnumi kuulutajad ja hingekarjased, tuleks pigem austada kui alavääristada…

  4. Anonüümne ütleb:

    “Aga kui sa iga päev targemaks ei saa, siis sa teed pattu nagu ütles meie teoloog Uku Masing.”

    Super!

  5. Kirikuline ütleb:

    Illimar Toomet kirjutab: “Niikaua, kui vaimulikukandidaadi juures peetakse olulisemaks haridusnõudeid kui siirast ja viljakat usku, ei tasu paranemist oodata /…/”

    Miks vastandada haridust siirale ja viljakale usule? Kas need välistavad teineteist? Mina tunnen mitmeid vaimulikke, kel mõlemad pooled olemas. Kas “siiras ja viljakas usk” pole mitte mõnele mehele vabanduseks, et eneseharimisest kõrvale hoida?

  6. Illimar Toomet ütleb:

    Hea Lugeja! Olen kuulnud mitmeid UI-st rääkivaid kirikutegelasi, kes järjekindlalt rõhutavad akadeemilise taseme tõstmise vajadust, kuid järjekindlalt vaikivad usu(elu)st. Võibolla ma eksin. Aga võibolla ongi see UI kujundamine.

    Ütled: “Mitte miski ei takista olemast Kristuse saadik ühelgi inimesel.” Nõus! Kristuse kuulutamiseks piisab ristimises saadud kutsest. Ordinatsiooni andi ei peagi pillavalt jagama. Teisalt lasub mitmetel diakonitel sisuliselt koguduseõpetaja vastutus. Samale inimesele, keda peetakse diplomi puudumise pärast kõlbmatuks õpetaja-ametisse, pannakse ometi koguduseõpetaja vastutus. Aga preestriordinatsiooni asemel varustatakse neid tähtajaliste ja ühekordsete talituslubadega. Mitte ajutiselt, ikka aastaid ja aastakümneid. On see nüüd vaimulikuameti austamine või alavääristamine?

  7. Lugeja ütleb:

    Kõnelemine “ordinatsiooni annist” on eksitav, kuna ordinatsioon ei kuulu õndsusvahendite hulka, vaid teenib neid. Selle erinevuse ähmastamine on problemaatiline ning paraku väärastab muidu igati õigustatud vaimuliku ameti väärtustamise taotlust. – Mis puudutab diakoneid, siis on olukord faktiliselt keerulisem. (Ideaalis tuleks ilmselt liikuda selle iseseisvama mõistmise ja kujundamise poole diakonia-suunas.) Üks asi on aga selge. Eksitav on see, kui süüdistada diakonitega seonduvat “vaimulikuameti alavääristamises”. Miks? Kuna vaimuliku amet on olemuslikult üks ning EELK-s on ka diakon vaimulik. Täiesti eksitav on mõtelda diakonist, preestrist ja piiskopist mingis andide hierarhia mõttes, millega “varustamine” moondab inimese, kellel on diakoni ettevalmistus, õigused ja vastutus, õpetaja pädevustega inimeseks. Kui häda olukorras ja selge korrakohaselt (peapiiskopi vahendusel) anda tähtajaliselt diakonile mingeid ülesandeid, mis tavaliselt eeldavad õpetaja ettevalmistust ning kutsumist ja seadmist preestriametisse, siis on see teoloogiliselt ok, niivõrd kui ka diakon on vaimulik. Aga muidugi normaalses olukorras peaks õpetaja ülesandeid täitma see, kelle Jumal ja kirik on kutsunud ja seadnud õpetaja ametisse, kes on vastvates ülesanneteks ja vastutuseks saanud ka kohase ettevalmistuse jne…

  8. Enn Auksmann ütleb:

    Leuenbergi kirikuosaduskonna dokumendis, mis käsitleb ametit ja ordinatsiooni, öeldakse luterliku ordinatsioonimõiste kohta:

    “Sie ist ein Handeln Gottes durch das ganze Volk Gottes: Im Auftrag Gottes wirken
    Gemeinde und Ordinator zusammen. Mit der Bevollmächtigung zur Wortverkündigung und Sakramentsverwaltung in der Kirche Jesu Christi empfangen die Ordinierten den Zuspruch des Heiligen Geistes für ihren Dienst; Bestätigung und Fürbitte der Gemeinde tragen sie.”

    Eesti keels: “(Ordinatsioon) on Jumala toimimine kogu Jumala rahva kaudu: Jumala käsul toimivad kogudus ja ordineerija üheskoos. Koos Sõna kuulutamise ja sakramentide talitamise voliga (meelevallaga) võtavad ordineeritud vastu Püha Vaimu kinnituse (tõotuse, julgustuse, ligiolu, anni) oma teenistuseks; koguduse kinnitus ja eestpalve kannavad neid.”

    Kas on and või ei ole? Või on ordinatsioon lihtsalt mingi kaunis sümboolse sisuga rituaal, mis ei tähenda tegelikult midagi?

  9. mart ütleb:

    Auksmann harrastab august rääkimist, samas kui teised kõnelevad aiast.
    Siin ei ole küll keegi ütelnud, et ordinatsioon oleks
    *kaunis sümboolse sisuga rituaal*…
    Tsitaat on õige ja ei tee ordinatsioonist armuvahendit.

  10. Enn Auksmann ütleb:

    Keegi teatas, et kõnelemine ordinatsiooni annist on eksitav. Mina tsiteerisin üht olulist seisukohta, millega EELK on ühinenud ja mille põhjal kõnelemine ordinatsiooni annist on igati asjakohane. Kes räägib august ja kes aiast?

  11. Piibel kõneleb ütleb:

    Jumala Sõnas ütleb Paulus selgesti Timoteosele:

    “Ära jäta hooletusse vaimuandi, mis sulle anti ennustuse läbi, kui vanemad panid oma käed sinu peale!” (1Tm 4:14)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)