Martin Lutheri elu ja aeg

On hämmastav, kuidas Martin Lutheri ideed keelest ja haridusest on tegelikult saanud eestlaste mentaliteedi osaks, vähemasti kuni XX sajandi lõpuni: nimelt eestlaste kindlad ideaalid olla «raamaturahvas», «hariduseusku» jne. Ka Jakob Hurda veendumus, et väike rahvas peaks suureks saama vaimus, on ju tegelikult luterlik.
Hämmastavam veel, et Lutheri teoseid pole peaaegu üldse eesti keelde tõlgitud, kuigi me oleme juba varsti 500 aastat luterlik maa. Ühest küljest piinlik, teisest küljest on seda suurem rõõm, et trükivalmis hakkab saama Lutheri «Valitud teoste» mahukas käsikiri, mille on kokku pannud meie parim Lutheri teoloogia tundja Urmas Petti.
Raamat sisaldab mitmeid kõige olulisemaid Lutheri teoloogilisi töid ja ma olen äärmiselt tänulik Urmas Pettile erakordse võimaluse eest osaleda tõlkijana selles ettevõtmises.
Lutheri kirjalik pärand on väga mahukas, aga kui seda lugeda, kas juhuslikult lehitsedes või pikemalt süvenedes, s.t ükskõik kust avades, siis haarab see, mida on korduvalt üht- ja teistviisi öeldud Uues Testamendis: «Vaja on üht!»
Just seda üht ongi vaja, kõik sõltub sellest, kas see üks on või ei ole, kas inimesel on usk või ei ole – kõik sõltub sellest, ja ükskõik, millest Luther kirjutab, kirjutab ta seesmise joonena kogu aeg sellest, teeb seda võimsalt, veenvalt ja väga puhtalt.
Lutheri ladina keel on väga rütmiline ja kaasahaarav, meisterlik, tema satiir otse hiilgav nagu üldse tema kaasaja sakslastel.
Tõlkimisel pani väga mõtlema, miks meie kaasaegne elu, mis kõigub kohati äärmise argielulise viletsuse, hingeliste kannatuste ja ennastsalgavate isamaaliste ideaalide vahel, vastamisi tõusikluse ja korruptsiooniga, ei sünnita üldse head satiiri, vaid enamasti lihtsalt kompositsioonita hädaldamist.
Lutheri elu ja aeg olid veel karmimad, aga kui hästi on komponeeritud tollased satiirid! Viimasel ajal on kirjutatud mitu head ja väga kohast satiiri näiteks Eesti teaduspoliitika aadressil, aga vaja oleks rohkem, mitmekihilisemalt ja värsivormis.
Hea teema oleks hiljutine juhtum, kus teoloogist kolleeg pidi ametnikele tõestama, et maailma autoriteetsemaid teaduskirjastusi Brill on üldse teaduskirjastus, samuti võiks püüda tõestada, et Oxford on vana ja piisavalt tõsiseltvõetav teaduslinn. See nõuab värssi.

 

 

 

 

Marju Lepajõe,
kirikuloo teadur