Esileht » Online » Online artiklid »

Marko Tiitus: inimene on vaba

23.04.2011 | | Rubriik: Online artiklid

Nädal, mil ühe kõrtsi reklaam lubab, et «Suure reede trallil» valavad jooke ahvatlevad lihavõttejänkud, on kristlastele vaikne aeg. Viljandi praosti Marko Tiituse arvates pole eestlased aga sugugi nii usukauged, kui arvatakse.

Neid inimesi, kes väärtustavad kristlikku pühade kalendrit, on Eestis päris palju, aga sellest lihtsalt ei räägita kõva häälega.

Elame pluralistlikus ühiskonnas, kus on alati oht, et kui hakkad usuasjadest rääkima, heidetakse sulle ette oma vaate pealesurumist. Kui ajalehti lugeda, jääbki mõnikord mulje, et häälekad kristluse vastased on lausa enamuses.

Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et mitte üksnes täiskasvanute, vaid ka koolinoorte seas suhtub suur hulk inimesi kristlusesse sõbralikult ja soosivalt, aga seda ei tõsteta esile.

Mulle tundub, et eestlase religioossus pole plakatlik. Meile on omane mõtteviis, et usk on südame asi. Eesti keeles on uskliku hoiaku kohta ilus sõna «vagadus», mis juba sõnatüve kaudu näitab, et see on midagi vagurat ja vaoshoitut. Me ei lähe iga hinna eest teistele tõestama, et minu usk on õige.

Siinkohal tasub meenutada Fred Jüssi toodud võrdlust lilleaiaga: hea sõbra luban sinna vaatama, aga ma ei taha väravat lahti jätta, et igaüks võiks läbi põigata.

Sotsioloogilistest analüüsidest on jäänud kõlama, et paljud eestlased tunnistavad end millessegi küll uskuvat, ent ei oska seda määratleda. Kui korrastatud on eestlaste usupilt?

Küllap see on tõesti sünkretistlik, eri maailmavaateid ja uskusid segav ja ka teadvustamata. Kui toetuda Saar Polli tänavusele uuringule eestlaste usuelust, tuleb välja, et end usklikuks pidavate inimeste hulk on kasvanud. Samas on see defineerimise küsimus: kas ma usun iseendasse, Andrus Veerpalusse või lihtsalt kõrgema väe olemasolusse. Selle mõiste alla on võimalik kokku panna väga erinevaid asju.

On päris selge, et religioossus ei taandu, vaid muutub üha rohkem isiklikuks asjaks. See ei puuduta ainult Eestit, vaid kõiki Euroopa ühiskondi. Olen puutunud viimasel ajal kokku päris paljude inimestega, kes ütlevad, et nad aktsepteerivat piiblit ja usuvad jumalat, ent pole ühel või teisel põhjusel soovinud ennast mingi kindla kirikuga siduda.

Räägime Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) näite varal: mida see toob kaasa kirikule? Kas seis läheb nutusemaks?

Selles mõttes kindlasti, et rahvakirikut niisugusel kujul, nagu see oli enne Teist maailmasõda, ei ole meil ju enam ammu ega tulegi. Annetavate koguduseliikmete arv väheneb, sest need põlvkonnad, kellele oli loomulik kirikut materiaalselt toetada, on suures osas rahusse ära läinud.

Noorem põlvkond — ma pean siin silmas ka Stalini ajal sündinud pensionäre — on kirikuga  vähem seotud.

See lööb välja konkreetsete elujuhtumite, just siirderiituste kaudu, olgu siis tegu matuste või laulatustega. Juhtub sedagi, et matustel on kirikus kaks korda rohkem inimesi kui pühapäevasel teenistusel.

Lahkunu omaksed kinnitavad, et ilma jumalasõnata ei kujutaks nad lähedase ärasaatmist ettegi. See aga ei tähenda, et nad sooviksid ise kirikuga liituda.

Selline suhtumine ei puuduta ainult kirikut. Meie president on öelnud, et jõuluõhtul kirikusse minek peaks olema igaühe isiklik valik, mitte poliitiline esindusetteaste. Ühest küljest on tal muidugi õigus. Teisalt võib samast põhimõttest lähtudes öelda, et ka vabariigi aastapäeva on mõttetu paraadiga tähistada, sest patriotism ja kodanikutunne elavad inimese südames.

Postmodernistlikule kultuurile tervikuna on iseloomulik, et järjest vähem usaldatakse institutsioone ja nende suhtes ollakse teadlikult kriitilised. Nii et ma ei võtaks kiriku kui institutsiooni tähtsuse vähenemist traagiliselt.
Küll aga paneb see väiksemad kogudused seisu, kus nad pole enam võimelised pühakodade eest hoolt kandma. Selle inimeste hulgaga, mis praegu on maakogudustesse jäänud, on keeruline uhket kihelkonnakirikut ülal pidada, renoveerimisest rääkimata.

Kas riik peaks appi tulema?

Jah. Aga see eeldab poliitilist otsust, vastust küsimusele, kelle omad on pühakojad. Mitte üksnes kristlikud kirikuhooned, vaid ka looduslikud pühapaigad või teiste usundite templid. Kui leitakse, et pühapaigad on üldrahvalik omand ning nende säilitamine on tähtis, peaks ühiskond kas omavalitsuse või riigieelarve kaudu neile õla alla panema.

Kui kogudus enam ei jaksa seda ülesannet kanda, võib ta ju väiksesse majja kolida. Usulises mõttes ta midagi ei kaotagi, küll aga kannatab rahvuskultuur tervikuna.

Sõber saatis mulle pilte Inglismaa kirikutest, mis on müüdud erakätesse. Ausalt öeldes oli üpris kole vaadata, kuidas oreli kohale on tehtud baarikapp. Vaimulikuna ei olekski selline areng mulle nii suur õnnetus kui kodanikuna.

On ka seisukoht, et EELK on tegelikult rikas: majad Toompeal ja nii edasi. Arvatakse, et kirik soovib lihtsalt riigi tuge ära kasutada.

Kui vaadelda fakti, et EELK-l tervikuna on suur hulk kinnistuid, võib seda justkui õigeks pidada. Teisalt on enamik nendest kinnistutest kirikuhooned, pastoraadid koos maaga ja kalmistud ning vaid väikest osa saab teenima panna. Tallinnas on seda ka tehtud ning sellest tulust majandatakse kirikuvalitsuse või konsistooriumi tööd, ent kogu Eesti kontekstis pole need märkimisväärsed summad.

Kirikule kuuluvad hooned on sageli väga viletsas seisus ja vajavad suuri investeeringuid, kuid on mõeldamatu, et me vaid head sissetulekut silmas pidades rendiks ruume ükskõik millisele äriettevõttele.

Võib-olla oleks efektiivsema kinnisvarategevuse korral võimalik kiriku majanduslikku seisu tõesti pisut parandada, aga kiriku varadega on paraku nagu mõne mõisaga: selle turuväärtus on üks, aga kui sa seda müüa ei taha, siis ta pigem neelab raha.

Edasi loe ajalehest Sakala.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)