Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Märk rahvusest ka kirikus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Läheneva iseseisvuspäeva eel uurib Eesti Kirik, kas ja kuidas kasutab luterlik kirik tekstiilides  meie rahvusvärve ja -motiive. Kauneid näited, kus rahvuslik märk kristliku kõrval eksponeeritud, on olemas nii kodu- kui ka välismaal.


Suure-Jaani sinine altaripõll, mis on ainsana säilinud Vastemõisa Maanaiste Seltsi poolt 1935. a valmistatud siniste katete komplektist.

Eestis pole riigikirikut, ent EELK on oma olemuselt rahvakirik, mille liikmeskonna moodustavad eestlased, kuulutuskeeleks on eesti keel ja kõrvu kirikukalendris seisvate pühadega leiavad väärilist tähistamist rahvuslikud tähtpäevad.
24. veebruaril kannab ETV üle Eesti Vabariigi 88. aastapäeva piduliku jumalateenistuse Tallinna Toompea Kaarli kirikust. Et kirikukalendris on tegemist apostel Mattiase ehk madisepäevaga, on kirik rüütatud liturgiliselt punasesse.
Peapiiskop Andres Põderi kõrval kaasa teeniv Kaarli koguduse õpetaja piiskop Einar Soone selgitab, et kuigi kogudusel on alles sõjaeelsest perioodist sinimustvalged kirikutekstiilid, ei võeta neid sel päeval kasutusse, sest tegemist ei ole liturgiliste värvidega. Nimetatud katteid kasutati viimati 1990ndate alguses riikliku taasiseseisvumise märgiks.

Lisaks viiele liturgilisele värvile

EELKs seadustati sinise värvi kasutamine 1936. aastal piiskop Hugo Bernhard Rahamäe otsusega, kus see samastati  Eesti trikoloori esimese värviga ning soovitati kasutada riiklikel tähtpäevadel. Sinise värvi ülesandeks on rõhutada tänutunnet Jumala vastu, kes on kinkinud iseseisvuse ja vaba Eesti riigi. 
Mag Marju Raabe nendib oma raamatus «Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid», et pole teada, kui laialdaselt sinised kirikutekstiilid toona kasutust leidsid. On andmeid, et mõnes koguduses kasutati rahvusvärvides altari- ja kantslikatteid ka jaani- ja jüripäeval.
Kindel teave siniste katete valmistamise kohta on neljast kogudusest: Tallinna Toompea Kaarli, Petseri Peetri, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani kogudus.
Kaarlis on sinisest kangast mustade narmastega katted säilinud, Suure-Jaanis on alles kantslipõll. Koguduse diakon Kristi Sääsk: «Altarikate leidis oma otsa Vene aja lõpul ning muud katted (põlvituspadi ja trepiastmed) värviti rasketel aegadel mustaks, taevakarva kantslipõlle jumalateenistustel ei kasutata, see on koguduse varana korrektsel säilitamisel.»

Pagulaskirikus eriti au sees 

Läände pagenud eestlased, luteri kiriku liikmed, hoidsid kinni rahvuslikust sümboolikast. Olla «oma» kiriku liige tähendab välis-eestlasele tänini manifesti: olen eestlane, see on mu eluviis. E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo kinnitab: «Rahvusvärvide kasutamine jumalateenistustel on rahvuskaaslasi ülimalt liitev.» 
Ta toonitab, et Eestist eemal asunud kirik on jõuliselt osalenud Eestile vabaduse nõudmisel, lisaks kristlikule sõnumile liitnud kogudust ja olnud tuumaks koguduslikule kooskäimisele. Lisaks rahvuslippudele kiriku ruumis püütakse rahvussümboolikat kirikutekstiilidesse tuua, näiteks on altarikatetel sinimustvalge tikanditesse põimitud.
Piiskop Petersoo ametirüüs on esindatud meie trikoloor: sinine lai vöö, must piiskopimantel ja valge alba. Sinise vöö võttis kasutusele piiskop Johannes Oskar Lauri (1891–1974), selles nähti sõnumit: eksiilkirik esindab Eesti Vabariiki, mis on okupeeritud.

Piiskop julgustab rahvussümboolikale

«Kehtiv EELK kirikuseadustik loetleb liturgiliste värvidena viit värvitooni, sinist ei mainita,» tutvustab piiskop Einar Soone, selgitades: «Eesti rahvusvärvidest on valge ja must liturgilised värvid. Sinist värvitooni ei kasutata liturgilise värvina, mis aga ei tähenda, et seda ei võiks kasutada kiriku tekstiilidel.» 
Piiskop Soone meelest võiks julgemalt kasutada rahvusvärve kiriklikus kontektsis. Tema hinnangul on rahvussümboolikat meie kirikus kasutatud väga tagasihoidlikult.
Ka Marju Raabe, kes EELK kirikutekstiile põhjalikult uurinud, nendib rahvussümboolika vähest kasutamist. Kirikutekstiilide valmistamisele seab tema hinnangul omad piirid ka kavandite puudumine, sest kaugeltki kõik käsitöölised ei loo ise mustreid. Nii on Tallinna Kaarli kiriku rohelistest rukkilillede ja viljapeadega katetest tehtud mitu koopiat: Järva-Madise ja Rõuge kirikusse.

Rahvakunstipärand Vigalas

Seda enam on imetlusväärne Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgi algatus ja idee teostus. Nimelt on ta kavandanud ja ise tikkinud-õmmelnud Vigala kirikusse valged katted, kasutades Eesti rahvariiete motiive: Juuru käistelt ja Vändra, Mihkli ning Pärnu-Jaagupi tanudelt.
Varem kolm komplekti rahvariideid valmistanud õpetaja Jõgi tunnistab, et rahvusmotiivide toomine kirikutekstiilidele on tema jaoks loomulik ja sobitub kenasti interjööri. ETVst jõululaupäeva jumalateenistust jälgides oli meil kõigil võimalus selles veenduda, sest just selleks puhuks valmisid nimetatud katted.

Rahvusromantism kirikus

Omapärase näite pakub taasiseseisvunud Eestis Tallinna Püha Vaimu kirik, kuhu 1995. a valmistas Tallinna Kergetööstustehnikumi õppur Anneli Oru sinise altaripõlle ja stoola. Koguduse õpetaja Gustav Piiri sõnul kasutatakse sinist altaripõlle iseseisvus- ja taasiseseisvuspäeval.
Pole võimalik üheselt hinnata rahvussümboolika rakendamise jõulisust või ka vajalikkust EELK tekstiilides. Kui meenutada, et ka esimesel iseseisvusperioodil jõuti alles 1936. a kirikuseaduseni, mis fikseeris õiguse kasutada lisaks viiele liturgilisele värvile Eesti lipu sinist, siis äkki võib oletada, et see seisab meie kirikus (taas) veel ees. Kui rahvusromantilised tuuled kord taas peaks puhuma.

Liina Raudvassar