Esileht » Arvamused » Arvamus »

Manifestidega ei lahenda probleeme

07.12.2011 | | Rubriik: Arvamus

Kristlusest rääkides mõeldakse enamasti üht ühtset maailmavaatelist praktikat. Inimesed teavad kindlalt öelda, et kristluses väidetakse nii, kristlased teevad seda või toda. Nagu oleks ristiusk ajas muutumatuna püsinud ja tänapäeva inimesele samavõrd omane kui näiteks kaks sajandit tagasi elanud talupojale.
Paraku ei ole miski siin ilmas püsinud muutumatuna. Vaid inimese «usutunne ei muutu», ütles elukogenult kunstnik Jüri Arrak, kes eelmisel nädalal Tartus näituse avas.
Ühtsest maailmavaatest ei saa rääkida, kui kirikust läkitatakse avalikkusele kaks manifesti, millest üks soovib dialoogi ühiskonnaga ja teine pöördumist kristliku rõõmu lätete juurde.
Septembris avalikkuse ette jõudnud «Humanistliku kristluse manifest» (algataja Jaan Lahe) soovib, et kirik keskenduks oleviku reaalsusele ja vaataks ka tulevikku, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik ja avatud.
Humanistlikule manifestile vastukäiguna avaldatud «Traditsioonilise kristluse manifestis» (algataja Kristjan Luhamets) küsitakse, milliseid muutusi vajab kaasaegne kirik, ja vastatakse, et «kirik vajab selliseid muutusi, mis viivad meid lähemale Kristusele. Me oleme veendunud, et kirik suudab oma rolli tulemuslikult täita ainult siis, kui ta jääb Jee­suse õpetusse (Jh 15:4)».
Mõlemad manifestid kogusid netifoorumis allkirju ja andsid võimaluse aruteluks. Traditsionalistide manifest kogus 596 allkirja ja 430 korda võeti sõna arutelus. Humanistide manifest kogus 259 allkirja, neist 63 ei nõustunud oma nime avalikustamisega, ning foorumis on kirjas 1626 sissekannet. Viimasel oli suur rahvusvaheline toetus, sest Eesti Kirikute Nõukogule üle antud manifestil on soome-, vene-, saksa- ja ingliskeelset teksti.
Manifestid olid adresseeritud Eesti Kirikute Nõukogule, kõigile kirikutele ja kogudustele. Eesti Kirikute Nõukogule anti manifestid üle ja nõukogu käsitles neid 17. novembri töökoosolekul, kus mõlemad manifestid võeti teadmiseks. Otsuses lisatakse, et väga oluliseks peetakse humanistliku kristluse manifestis väljendatud tegevussuunda «algatada laiapõhjalist diskussiooni kiriku rolli ja võimaluste üle 21. sajandi Eesti ühiskonnas», mööndes, et «Eesti Kirikute Nõukogu lähtuvalt oma põhikirjast ei sekku kirikute ja koguduste siseasjadesse ega tee nendele ettekirjutusi ei õpetuslikes ega tegevuse korraldamist puudutavates küsimustes».
Tunnustatud arvamusliider teoloog Toomas Paul, kes eelmisel nädalal pärjati Aadu Luukase missioonipreemiaga, peab imede imeks usutluses Eesti Päevalehele seda, et kirik üldse veel olemas on. Ja annab hinnangu ka nimetatud manifestidele, öeldes: «Kui ma vaatan kogu oma elutööd, siis mõlemad need manifestid tunduvad nii lapselikena. Nende tähtsus on väike.»

Sirje Semm
,
Eesti Kiriku peatoimetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)