Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mälestuste radadel

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Aldur Partsi nimi on tuttav paljudele, kel kirikuringkondades rohkem kokkupuuteid. Tegu on nimelt mehega, kes ustavalt pidas kirikuõpetaja ametit 45 aastat, olles hingekarjaseks kokku neljas Eesti paigas. 1987. aastal tuli suur kojukutse.
Ühel hilissügisesel päeval seadsin sammud väikese maja suunas Tartu Peetri kiriku lähedal, kus praegu elab Aldur Partsi lesk Meeta Parts. Nii võisid mälestused taas minevikust olevikku teed sillutada.
Nõo kandist pärit
Aldur Parts sündis Nõo vallas talupidaja peres. Õnnetuse läbi kaotas ta varakult oma isa. Et talupidamine läks kahe lapse emale raskeks, võeti poiss üsna varakult kasulapseks sugulaste peresse. Kasuisa Kaarel Partsil, kes oli riigikohtu esimees ja advokaat, omal lapsi ei olnud. Nii kasvas selles peres peale Alduri ka kaks kasutütart. Laste eest kandis hoolt pere eluaegne teenija Miili, vaga ja usklik inimene, kes võttis oma südameasjaks laste usulise suunamise. Lapsed käisid koos Miiliga palvetundides, ta luges neile raamatuid, pani lapsi ikka palvega magama. Oma eluajal oli Aldur Parts nimetanud, et küllap sellest ajast said alguse sügavamad usulised tunded.
Pärast Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetamist Tartus ootas noormeest ees sõjavägi. Seejärel läks ta aga Tartu Ülikooli õigusteadust õppima – peamiselt kasuisa soovitusel. Ent pärast kaheaastast õppimist otsustas Aldur Parts minna siiski rohkem südamelähedasele alale ja asus õppima samas usuteadust.
Üheskoos ellu
Samasse aega langes ka kahe noore inimese ühise tee algus. Aldur Parts kihlus ning mõne aja pärast ka laulatati Meetaga, kes oli kooliajast saadik olnud Alduri õe sõbratar. Naine oli pärit Elva lähedalt Konguta vallast. Esimene kodu rajati Tartusse. Meeta teenis leiba kassapidajana raamatupoes, Aldur jätkas õpinguid ülikooli usuteaduskonnas. Pärast esimese poja sündi asuti elama maale mehe vanemate suvekoju, kus olid paremad tingimused pere elamiseks-olemiseks.Samasse aega langes ka kahe noore inimese ühise tee algus. Aldur Parts kihlus ning mõne aja pärast ka laulatati Meetaga, kes oli kooliajast saadik olnud Alduri õe sõbratar. Naine oli pärit Elva lähedalt Konguta vallast. Esimene kodu rajati Tartusse. Meeta teenis leiba kassapidajana raamatupoes, Aldur jätkas õpinguid ülikooli usuteaduskonnas. Pärast esimese poja sündi asuti elama maale mehe vanemate suvekoju, kus olid paremad tingimused pere elamiseks-olemiseks.
Diplomi ja õiguse vaimulikuna tööle asuda sai Aldur Parts siis, kui perepoeg oli aasta ja kaheksa kuud vana. Esimeseks töökohaks sai Palamuse kogudus –kümneks aastaks. Seda aega oma elust mäletab Meeta mitut moodi. Ta mäletab ilusat loodust ja paljusid toredaid inimesi. Palamusel sündis peresse ka teine poeg. Ent kahjuks on ka kibedaid mälestusi: nõukogude võimu meelseid inimesi leidus ka seal. Elupaikadega ei olnud õnne, mitu korda tuli kolida, elutingimused läksid kord korralt viletsamaks.
Mitut moodi mälestused
Olnule tagasi mõeldes leiab Meeta Parts, et Palamuse ajast on meenutada palju head ja ilusat. «Meie armastasime sealset loodust ja inimesi, meid armastati ja hoiti,» ütleb vanaproua särasilmi.
Siiski ei saanud Partside pere elu Palamusel oma soovi järgi jätkata, tagakiusajate tegevus läks aina hoogsamaks. Tuli vahetada elupaika. Konsistoorium määras mehe teenima Sangaste ja Laatre kogudust, kust eelmine õpetaja oli küüditatud. Et Meeta tervis oli selleks ajaks väga halb, tuli Sangastesse elama ka mehe pärisema, kes aitas koduse elu korraldamisel. Paraku ei kujunenud uues kohas koguduste teenimise aeg kuigi pikaks: Aldur Parts võeti kaasa surnuaialt surnuaiapühalt parajasti siis, kui ta hauapalvet luges. Küüditajatel oli kiire, mees jõudis vaid lehvitada mahajäävatele poegadele. Õnneks sai ta koju ema kätte jätta oma ametiristi ja hõbekella, mille oli saanud päranduseks kasuisalt.
Läbi raskuste Jumala abiga
Meeta, kes oli raske haigusega ravil Tartu kopsukliinikus, sai teada toimunust, pidi katkestama oma haiglaravi ja kiirustama pere juurde. Haigusele vaatamata kutsuti naine korduvalt ülekuulamistele kurikuulsasse «halli majja», tunnistama midagi, mida pole kunagi olnud.
Pere ei saanud enam Sangastes elada. Sõprade abiga sai uueks elukohaks Elvas väike aiamajake, milles oli tuba ja köök. Et naise tervis oli halb, elas Meeta ja tema poegade juures ka Alduri ema. Toidupoolis saadi peamiselt Meeta vanematekodust, mis asus 8 km eemal. Veidi lisa teenisid naised ka kampsunite kudumisega.
Aldur Parts jäi Siberisse ligi 5 aastaks. Kui mees 1955. aastal Eestisse oma pere juurde tagasi pääses, tuli ka kutse asuda kirikuõpetajana tööle Haljalasse. Esialgu oma elamist ei olnud. Ajapikku tekkis siiski võimalus omale väike maja osta. Haljala oli Partside perele koduks pikka aega. Uus kohalemääramine tuli alles aastate pärast. Lapsed olid suureks sirgunud ja elama asunud Lõuna-Eestisse. Nii tuli ka vanematel soov minna elama lastele lähemale. Seekord ootas õpetaja Partsi Vastseliina.
Taas üks kodune paik
«See armas lõunaeesti rahvas…» õhkab Meeta Parts. Tema meenutustes oli aeg, mil koduks oli Vastseliina, nende jaoks helge ja ilus aeg. Võru praostkonnas toimusid sageli konverentsid ja õpetajate koosolekud. Kokku saadi ka perekonniti. Selleks ajaks oli Partside perel ka auto. Nii oli lihtne teistele külla sõita.
Vastseliina pastoraadi avarad ruumid võimaldasid ka ise külalisi vastu võtta. Suheldi perekonniti: lähedased suhted olid õp Talvariga, õp Laansaluga, õp Andres Põdraga, õp Laine Villenthali ning teistega. Suhted jäid püsima ka siis, kui Aldur 1986. aastal emerituuri läks. Abikaasad asusid elama Tartusse. See jäi Aldur Partsile ka viimaseks elupaigaks. Meeta elab selles kolmetoalises korteris endiselt.
Ühtehoidmine
Pärast mehe surma ei unustatud leske. Meeta Parts räägib tänulikult, kuidas teda ja teisi õpetajate leski kutsuti Võru praostkonna mitmesugustele konverentsidele ja sinoditele. Et leski kui omasid koosolemistele oodati, näitab, kui tugev oli sel ajal vaimulike ja nende perede ühtekuuluvustunne. Küllap on siit midagi ka eeskujuks võtta.
Meeta Parts on auväärne ema, vanaema ja vanavanaema. Vanem poeg Kaarel-Illimar elab perega Tartus. Tal on täiskasvanud tütar ja kaks lapselast. Noorem poeg Andrus elab Põlvas. Temal on kolm tütart ja kaheksa lapselast.
Tuleva aasta jaanuaris saab Meeta 90. Põnevust ja ootust kõiki oma lapsi näha saada jätkub juba ette, kui suur pere vanavanaema Meeta sünnipäevale tuleb.
Tegemist nüüdki küllaga
Et vanus kõrge ja tervis seavad vahel piire, ei saa Meeta oma praeguses elus enam kõike teha nii, nagu tahaks. Kirikus püüab ta ikka iga pühapäev käia, ehkki kiriku juurde minna on raske, sest jalg vajab kepi tuge.
Kudumisvardaid ei ole Meeta enam kaua aega kätte võtnud. Aga lugeda saab: hommikuti tuleb postkasti Postimees, igal nädalal on tema laual ajaleht Eesti Kirik, mille sirvimiseks ja vahel ka ülelugemiseks ikka lusti jätkub. Muidugi on alati käepärast palveraamat. Praeguse eluga saab naine hästi hakkama, abiks on pojad ja nende naised.
Meeta peab ennast läbinisti kirikuinimeseks. Hingel on veidi ehk laste usulised tõekspidamised. Ikka ju tahaks neid rohkem koguduse juures näha. Kuid Meeta on rahul, lapsed ei käi küll just sageli kirkus, aga olulisel ajal on nad siiski seal, samuti maksavad korralikult kirikumaksu. Ühiskondliku eluga püüab naine ikka kursis püsida. Tal on ka oma eelistus poliitikas – Isamaaliit, kuigi praegune aeg ei ole selle partei jaoks kõige soodsam.
Südamest tõusnud soov
Kui küsisin, mida tahaks proua Meeta soovida inimestele, kõlas tema vastus veendunult: «Ma soovin, et inimesed ikka rohkem usule läheneksid, paljud on kirikust väga kaugele jäänud, ei osata läheneda Jumalale. Kirikus käimine väheneb. Siiski on minul põhjust rõõmustada, sest nii Tartu Pauluse kui ka minu armsas Maarja kirikus on igal pühapäeval kirik rahvast täis. Sedasama tahaksin soovida kõigile Eesti kirikutele!» Pärast hetkelist mõtlemist lisab naeratades: «Ma tahaksin kõigile inimestele soovida ilusat advendiaega!»
Meeli Pärtelpoeg