Mälestuspäeval kaasmaalaste haudadel

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad viibisid 12.–14. juunil Peterburis, kus peeti kevadpoolaasta viimane töökoosolek.

Enne Eesti-Vene piiri külastati Narva Aleksandri kirikut, kus õpetaja Villu Jürjo koos abikaasa Tuulikiga tutvustas kiriku ajalugu ning koguduseelu. Seejärel võeti suund Neevalinna poole.

Igal pühakojal oma ajalugu
Peterburi tervitas eestlasi kaunite vaatamisväärsuste ja põhjatu kultuuripärandiga. Jaani kirikus toimunud palvuse järel kohtuti koguduse juhatuse liikme Külli Sule ja Peterburi Eesti Seltsi esimehe Viiu Fjodorovaga. Pärast tervitussõnu uudistati 2011. aastal taasavatud ja pühitsetud Jaani kirikut. Peterburi Jaani kiriku fondi esimehe Jüri Trei vahendusel saadi osa pühakoja ajaloost.
Järgmisel päeval toimunud Eesti Kirikute Nõukogu korralise töökoosoleku järel võõrustas rahvuskaaslasi Eesti Vabariigi Peterburi peakonsulaadis peakonsul Tiina Maiberg, kes andis põgusa ülevaate konsulaadi argipäevategemistest. Olles omamoodi väravaks ida ja lääne vahel, on Peterburi viisade väljastamise arvult Eesti välisesindustest esimeste seas.
Külastati Peterburi pühakodasid. Arhitektuuriliselt silmapaistvamad on Iisaku, Kaasani, Peeter-Pauli katedraal ja Spas na Krovi kirik. Tutvuti õigeusu Püha Issidori kiriku, luterliku Saksa Püha Peetri kiriku ja Ingeri Maarja kirikuga. Viimases tervitas delegatsiooni Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Aarre Kuukauppi.
Iga pühakoda oma ainulaadse ajalooga pakkus silmailu ja andis tunnistust XX sajandi valitsejate leidlikkusest. Nii oli Saksa kirik nõukogude ajal kasutusel näiteks ujulana. Tänapäeval on pühakoja esmane funktsioon taastatud ning kirikulisi tervitab avar kirikusaal. Osaliselt on pühakojas säilinud ujulaaegseid elemente, nagu näiteks kunagised tribüünipingid. Pühakoja põranda alla alles jäetud basseinipõhja on rajatud väike kabel, mille rasketel betoonseintel olevad abstraktsed maalingud kõnelevad nõukogude võimu võitlusest kirikute ja usklike vastu.

Süüdati küünlad
Juuniküüditamise mälestuspäeva hommikul kõlas Jaani kiriku kellatornis Cyrillus Kreegi seades eesti rahvaviis «Mu süda, ärka üles», mis oma tasase kajaga jäi delegatsiooni leinapäeval saatma.
Esmalt suunduti Smolenski luterlikule kalmistule, kus süüdati küünlad keeleteadlase akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni ja Tartu ülikooli esimese rektori füüsik Georg Friedrich Parroti haual. Eesti peakonsulaadi ja Peterburi Eesti Seltsi eestvedamisel on sellel kalmistul aastaid talgute korras korrastatud Eestiga seotud inimeste haudu.
Akadeemik Wiedemannile 2005. aastal püstitatud uus mälestuskivi asub rektor Parroti haua kõrval. Algselt oli Wiedemanni haud Smolenski kalmistu selles osas, mis hävines 1986. aastal seoses tuletõrjedepoo rajamisega kalmistule.
1989. aastal Peterburist paarikümne kilomeetri kaugusel Levašovo metsa alla rajatud memoriaalkalmistul mälestati NKVD repressioonide käigus hukkunud rahvuskaaslasi ning peeti piiskop Einar Soone juhtimisel mälestuspalvus. Mälestuskivi, mis püstitati diplomaat Jüri Trei algatusel 30. oktoobril 1999, kannab kirja: «Siin puhkavad eestlased, stalinlike repressioonide süütud ohvrid 1937–1938.»
Kalmistu ümber olev kõrge plankaed varjab puudesalus asunud salajasi ühishaudu, milles leidsid puhkepaiga aastatel 1937–1954 alusetult surma mõistetud eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, venelased, sakslased ja teiste rahvuste esindajad. Mõrvatud poliitvange süüdistati spioneerimises, terrorismis ja diversiooniaktide korraldamises. Matmispaigana kasutati Levašovot 1954. aastani, sinna on maetud ligi 47 000 inimest, kellest üle 40 000 hukati poliitilistel põhjustel.
Kui palju on sealsetesse ühishaudadesse maetute hulgas eestlasi, ei ole praegu veel täpselt teada. Ainuüksi 1938. aasta oktoobris ja novembris Leningradis ning väljaspool seda linna hukatud 5220 inimese hulgas oli Levašovo kalmistul Eesti delegatsiooni ringkäiku juhtinud Maarjamaa risti V klassi teenetemärgi kavaleri Anatoli Razumovi hinnangul eestlasi peaaegu kolmandik.
Kroonlinnas peatuti Eesti ärkamist kuulutanud koidulauliku Lydia Koidula mälestustahvli juures mälestushetkeks ning lauldi isamaaline laul «Mu isamaa on minu arm». Mälestustahvlit jäid kaunistama väike Eesti lipuke ja õrn lilleõis.
Eesti Kirikute Nõukogu tänab EELK Peterburi Jaani koguduse eestseisust ja Peterburi Eesti Seltsi, Arho Tuhkrut ning reisijuhti Jüri Treid, kes Eesti delegatsiooni Peterburis lahkelt vastu võtsid.
Kaisa Kirikal