Mälestuspäev

Pean väga oluliseks, et kasvav põlvkond mäletaks meie rahva ajalugu.
Selleks on vanematel lausa kohustus jutustada lastele, kes me oleme ja milline on olnud meie rahva tee, tähistada meie ajaloo rõõmsaid ja kurbi päevi. Me peame meelde tuletama eesti rahva kangelaslikkust, aga ka ülekohut, mida meie rahvas on pidanud kannatama.
25. märts on küüditamisohvrite mälestuspäev. 1949. aasta külmal märtsiööl saadeti sunniviisil välja üle 20 000 inimese, peamiselt varem (1941. a 14. juunil) arreteeritud meeste perekonnaliikmeid ja talurahvast, et murda vastupanu kolhooside loomisele.
Memento Represseeritute Registri Büroo andmeil hukkus 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega umbes 23% Eesti Vabariigi tolleaegsest elanikkonnast. Deporteeritute hulgas oli ka 6170 kuni 16aastast last, viis 1–2 kuu vanust imikut ja 11 kuni aastavanust last. Vanurid ja voodihaiged kanti isegi kanderaamiga loomavagunitesse.
Siia tuleb lisada ka Läänemere lainetes hukkunud umbes 7000 paadipõgenikku, kes võtsid ette ohtliku teekonna, et pääseda läände. Otseste või kaudsete repressioonide all kannatas ligikaudu pool Eesti elanikkonnast.
Küüditamisel ei karistatud inimesi selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid. Eesmärgiks oli hävitada meie vaimne eliit ja murda rahva eneseteadvus. Külma, viletsa toidu ning raske töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi-talvel.
Mu hea sõber, Siberi tee läbi käinud Haapsalu koguduse nõukogu auliige doktor Heino Noor on uurinud represseeritute tervist. Ta väidab, et vägivallaelamused on sööbinud rahva ühismällu ja psüühikamuutused kanduvad ohvrite teise-kolmandasse põlvkonda. Vähemalt pooled ellujäänuist vajavad praegu hooldust, neist kolmandik arstiabi. Repressioonitrauma otsesed või kaudsed tagajärjed ja mõjud võivad ulatuda aastatesse 2030–2040.  
Toimunut tuleb nimetada Eesti holokaustiks. Kuigi eesti rahvast tabanud trauma tagajärjed on holokaustiga samalaadsed, on neid käsitletud liiga vähe. Eesti pool sajandit kestnud vägivaldne sovetiseerimine tõi kaasa üldise psühhotraumeeriva olukorra. Vaatamata kõigele tuli eesti rahvas toime rahvuse ja kultuuri säilitamise ning edendamisega.
Tänaseks on paljud ohvrid ja timukad läinud ajast igavikku. Kord jõuavad nad Suure Kohtuniku ette. Verejäljed ja haavad meie rahva ihus jäävad aga püsima. Teadmine, et vägivald võib kohata iga inimest, on saanud meie rahva kustumatuks kogemuseks.
Tiit Salumäe