Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Maise elu asjad

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Sellest on möödunud vaid natuke aega – Lääne-Euroopas umbes kaks sajandit, meie kandis isegi natuke vähem –, kui inimeste seas hakkas levima mõte, et elu ilma usuta on ka võimalik. Inimene võib küll ka edasi uskuda, kuid tema usk peab olema «eraasi». Kaasaegsed inimesed ei peaks inimese, elu ja ühiskonna üle arutama mitte enam usu, vaid mõistuse valgel. Kõike, mis inimestele oluline on – olgu loodusteadus, ühiskonna või inimelu tähtsad küsimused –, saab lahendada nüüd mõistuspäraselt.

Kui 19. sajandil kohtasid selliselt mõtlejad veel kiriku vastasseisu (näiteks hariduse ilmalikustamise osas), siis praeguseks on kiriku poolel «kaotatud lahinguga» ära harjutud. Üldjuhul peetakse normaalseks, kui koguduses räägitakse ainult usust, Jeesusest ja Jumalast, kuid kui inimesel on küsimus, kuidas kulutada raha (mida pidada väärtuslikuks ja mida mitte), milline on õiglane töötasu, siis tegelevad sellega ärimehed või teadlased. Kui inimest huvitab küsimus õnnest, siis õpetavad (vähemalt riigikogu valimiste eel) teda Keskerakond, Isamaaliit või Reformierakond. Kui on probleeme perevägivalla või laste kasvatamisega, aitavad psühholoogid ja sotsiaaltöötajad. Inimese loomust mõtestavad bioloogid, majandusteadlased või filosoofid. Tarbimishulluse probleemile juhivad tähelepanu rohelised ja üksikud ajakirjanikud.
Sportlased ja arstid vastavad küsimusele, kuidas elada tervislikult ja olla heas vormis, ning eeskujudeks selles valdkonnas on poliitikud ja avaliku elu tegelased, kes tänavareklaamidel inimesi rohkem liikuma innustavad. Kui on puudu elutahtest ja motivatsioonist, loevad inimesed eneseabiõpikuid, kuulavad muusikat või lähevad Peep Vainu koolitusele. Pühapäevakooli lugude asemele on tulemas Harry Potteri lood ja Narnia kroonikad, ehkki ühes telesaates küll öeldi, et Eesti-Vene välissuhted on võrreldavad Taaveti ja Koljati vastasseisuga (loodan vaid, et kuulajad ei saanud sellest motivatsiooni linguga kivide viskamiseks). Usk on muutunud «eraasjaks», kuid näiteks kirjandus ei ole. Kirjanikud on endiselt tulised ühiskonnaasjade (loe: inimeste asjade) üle kaasarääkijad, kirikuõpetajad aga mitte.
Mõni sajand tagasi oli loomulik, et kirik tegeles vähem või rohkem inimese maise elu kõigi vaevadega.
Mis vaevab inimese hinge praegu? Tarbimine? Seks? Lagunenud inimsuhted? Vägisi jääb mulje, et me oleme muutumas ületöötavaks, depressiivseks ja liikluskultuurita rahvaks, kes järgib jõukuse- (mateeria) ja edukultust. Viimase kohaselt «inimene on» see, milliseid riideid ta kannab, kui palju ta osta jõuab ning kui kaugele ta on jõudnud oma ametialases karjääris. Kui nendes asjades läheb hästi, siis inimene enam hingevaeva ei tunne. Kui ei lähe hästi, tunneb hingevaeva, kaotab võib-olla nii tervise kui inimsuhted. Kas selline hingevaev on Jumala ees õigustatud? Kas kirikus peaks oskama neid asju eristada? Ja kui peaks, kas oskame öelda midagi veel peale selle, et nii pole hea ja õige?

Image
Alar Kilp