Maavanem ja vaimulikud tegid häält

Mugavustsoonist väljumine ja vastuvoolu ujumine aitab elus suuri asju korda saata.
Kas olla kindla meele ja sõnaga või märkamatu hall hiireke? Endaks jäämise võimalustele ja kaasajooksmisele otsiti vastust prof Tõnu Lehtsaare abil Põlva maavanema Priit Sibula kokku kutsutud mõttekojas. Seekord oli võõrustajaks Kähri õigeusukogudus ja preester Viktor.
Põlva maavanemail on olnud traditsioon jõulude aegu kohtuda maakonna vaimulikega, et teha väike tagasivaade aastale. «Mind selline formaat ei rahuldanud,» ütles Sibul. «Ühelt poolt oli see formaalsus, kuigi meeldiv. Aga mulle ei meeldi teha asju linnukese pärast ning tundus, et sellel seltskonnal võiks olla palju suurem mõju.» Sestap pandi alus mõttekojale ja nenditi tihedama kokkutulemise vajadust.
«Ma ei olegi enam kindel, et see on maavanema mõttekoda, kus kaaslasteks on vaimulikud. Mulle tundub, et see on mõttekoda, kuhu kuuluvad inimesed, kes peavad oluliseks vaimsust, teatavaid teemasid ning tahavad neid koos arutada. Mina olin algataja, kes sattus õigel ajal õigesse kohta, ja tegin, mida vaja,» ütles Sibul.
Veebruaris oli külaliseks Varro Vooglaid ja kõneldi kristlastest kultuurisõjas. Nüüd siis Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog, kes rääkis isiksustest, normidest, väärtustest, identiteedist. Kuulajad olid aktiivselt kaasarääkijad.
Maavanema jaoks on vale küsimusepüstitus, kas vaimulikel sobib ühel või teisel teemal seisukohti võtta. «Kui vaimulikud peavad vajalikuks, siis nad peavad rääkima ja väljendama oma seisukohti,» ütles Sibul. «Vaadates meie ühistele koosviibimistele tundub, et seda on meile kõigile tarvis.»
Sirje Semm