Määrab see, mis sees

Viimastel kuudel olen saanud väga vahvaid, aga võib-olla ka pisut mõtlemapanevaid kommentaare. Seda põhjusel, et kannan usuteaduse instituudis töötades sutaani.
Ametivend (kaastundlikul ilmel): «Mille sa nüüd küll endale selga tõmmanud oled?!» Praost (tervituse asemel): «See jutt ongi siis õige, sa ikkagi kannad sutaani!» Kirikuvalitsuse liige (tõredalt, samas rõõmsameelselt): «Võta see ürp kohe seljast ära, ma ütlen sulle … Nojah, ega riietus ju meest ei riku.» Muidugi on öeldud ka toetavamalt, isegi tunnustavalt: «Väga äge kleit», «See sobib sulle viimase peal» või «Vaata, et sa seda enam seljast ei võta».
Usun, et olen selle riideesemega suutnud pakkuda võimalust nii heatahtlikuks aasimiseks, aga võimalik, et ka millekski muuks. Ja mida tahtsingi paluda – et seda «muud» ei peaks mu töörõivastuse eelistusest küll välja lugema. Ma ei kanna sutaani kindlasti põhjusel, et samastuda mõne kirikupoliitilise huvigrupi või ideoloogiaga, samuti mitte põhjusel, et esitada eklesioloogilisi väljakutseid neile, kelle rõivaeelistuseks on kirju särk või mõnusalt päevinäinud teksad.
Kannan oma musta ja armsat rüüd eelkõige põhjusel, et just sellisel viisil riietab kirikuseadustik oma preestriordinatsiooniga vaimuliku liturgiaväliste ametikohustuste täitmisel (KS § 37, lg 1 ja § 35, lg 3).
Aga küllap ongi nii, nagu mu hea kirikuvalitsuse liikmest sõber osundas, küll pisut teiste sõnadega: määrab see, mis sees. Andku Jumal meile armu, et Kristus oleks meie sees. Siis ei kõnele enam talaar ega dalmaatika, kaasula ega koorimantel, vaid Tema, kelles me kõik oleme armastatud, vastu võetud ja pühitsetud. Ka see, mida kanname.
Ove Sander,
UI rektor