Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Maakogudusel on doktorikraadiga õpetaja

18.06.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Veiko Vihuri hindab elukeskkonda Saaremaal ja teenimist sealsetes kogudustes. Foto: arhiiv

1991. aastast teenib Karja kogudust Veiko Vihuri, alguses praktikandi ja diakonina, 1992. aasta detsembrist õpetajana. Aastal 2001 valiti Veiko Vihuri Saarte praostiks, möödunud aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktoriväitekirja EELK piiskopist Hugo Bernhard Rahamäest.
Saaremaa koguduste arv­andmeid vaadates hakkab silma, et ida- ja läänepoolsetes kogudustes on need suhteliselt erinevad. Millest see on tingitud?
19. sajandi keskel usuvahetusliikumise ajal läks palju luterlasi õigeusku üle: Muhust ja Pöidest 70%, Karjast 30%. Tek­kisid õigeusu kirikud, mis on  omamõju avaldanud. Praeguses Leisi vallas on kolm õigeusu kirikut: Leisi, Pärsama ja Metsküla. Sada aastat tagasi jõudis Saaremaale baptism. Piirkonnas on segaperesid, kus koguduse valikul ei ole luteri kirik alati esimene eelistus. Samas on õigeusu kogudustel olukord veel kehvem, isegi kriitiline.
Lääne pool oli vennastekoguduse mõju suurem, ka lõunas oli usuvahetuse protsent väiksem. Praegu oleme sekulari­seerunud olukorras, kus inime­sed ei tea enam oma juuri. Va­hel öeldakse, et eri konfessi­oonid rikastavad pilti ja inimes­tel on valikuvõimalus, aga arvan, et ristirahvas on killustunud ja kõik traditsioonid on nõrgad.
Karjas on tänini näha, et siin on olnud suur kirikumõis. Kuidas on kulgenud koguduse teenimine viimastel aastakümnetel?
Kui seoses koguduseliikmete vähenemisega on Ida-Saaremaa koguduste teenimine aja jooksul ühendatud, siis Karjas on kuni II maailmasõja järgse perioodini olnud oma kohapealne õpetaja. Pärast seda, kui Oskar Leis, kelle teenida olid veel Jaani ja Muhu, kuuekümnendatel Kuressaarde läks, jäi pastoraat tühjaks.
Mina tulin Karja aastal 1991 teoloogiaüliõpilasena. 7. novembril pühitseti mind Kuressaares diakoniks ja aasta hiljem õpetajaks. 1994. a sügisest elan Karja pastoraadis.
Kuidas Sa kiriku juurde jõudsid?
Minu ema on ristitud õigeusku, minu esivanemad osalesid Pärsama kiriku ehitamisel. Olen pooleldi ortodokssete juurtega, aga valisin teadlikult luteri kiriku. Elasin Tallinnas, käisin regulaarselt Toomkirikus ja Jaani kirikus, aga olen ema kaudu Saaremaaga seotud. Valisin väikese kiriku väikese koguduse, et seda toetada.
1987. aastal ristis ja leeritas mind Karja kirikus Jaan Tammsalu. Siis ma muidugi ei teadnud, et olen neli aastat hiljem samas vaimuliku rollis. Olin kirikueluga üsna kursis, käisin pealinnas Issandamuutmise kirikus ja vahel katoliku kirikus, kõik oli uus ja huvitav. Aga kukkus nii välja, et leeris käisin Karjas.
Meenuta palun esimesi kogemusi vaimulikul teel.
Usuteaduse Instituuti loengutele jõudsin 1989. a sügisel, vastuvõtueksamid tegin 1991. aasta talvel, paar kuud hiljem tuli juba Saaremaale minna. Murrangulistel aegadel käivad asjad kiiresti. Suur osa Saaremaa vaimulike kaadrist on tööle tulnud ühel aastal: mina, Anti Toplaan, Hannes Nelis. Rene Reinsoo oli juba tegev mingil määral. See oli aeg, kui Jumal kutsus inimesi, läkitas tööle need, kes praegugi jätkavad siin.
Märtsis 1991 oli mul tollase hooldajaõpetaja Gustav Kutsariga juttu, et teenin nelipüha jumalateenistusel kaasa. Esimene jutlus on hästi meeles, valmistusin hoolikalt. Püüdsin ära öelda kõik, mis mul üldse öelda on, ja olin oma jutlusest heal arvamusel. Kokku oli sel päeval neli teenistust.
Hommikul Karjas lubas Kutsar mul lektsioone, Valjalas pihikõne lugeda, Jaanis usaldas ta mulle jutluse, Muhus oli aga ristimisteenistus. Kutsar oli teeninud poolteist aastat, seega minu silmis suure kogemusega. Hakkasin Kutsarit asendama, ainult armulauda ei saanud jagada, pidasin Karja, Pöide ja Muhu koguduses sõnajumalateenistust. 1993. aasta jaanuarist määrati mind Karja õpetajaks ja Jaani hooldajaõpetajaks.
Oled õppinud Inglismaal, kaitsnud doktoridissertatsiooni ja oled seitsmendat aastat Saarte praost. Samas oled Sa õpetaja ühes väiksemas koguduses, kus möödunud aastal oli kaks laulatust, üks ristimine, üle tosina kodukülastuse.
Karja kogudus on üks kolmest, mida teenin, veel eelmisel suvel oli mul kogudusi neli – territooriumi poolest umbes veerand Saaremaad.
Karja kihelkonnas on keskused aja jooksul nihkunud, kirikusse pääseb praegu raskemini. Sellepärast pole ka nii palju inimesi, kui loodaks näha. Paljude jaoks on ületamatu tulla kirikusse.
Noored on läinud mandrile või laia maailma. Raske on leida inimest, kes oleks valmis vastutama ja panustama energiat, kui tulemust ei näe. Mingil hetkel on inimeste ring olemas, järgmisel enam mitte.
Mõnda aega tagasi tegutses meil ansambel ja pühapäevakool, Leisi koolis olid varasema juhtkonna ajal religiooniõpetuse tunnid. Keskmiselt käib Karjas pühapäeviti kirikus jumalateenistustel 21 inimest. Meil on ustavad inimesed,  nagu organist Anna Sammelsaar, juhatuse esimees Tõnu Grepp, laekur Helju Grepp, kauaaegne kirikumees Heino Väli jt.
Kui 2000. aastal Inglismaale õppima läksin, arvasid paljud koguduse liikmed, et ma siia tagasihoidlikku kogudusse tagasi ei tule. Aga olen tänulik, et võin kirikus teenida, ja arvan, et minu võimed ja oskused on just Karja ja teiste teenitavate koguduste kohased.
Kirikus on kõige tähtsam inimese vaimulik teenimine, ma ise tunnen end vähemasti täna külapapina kõige paremini. Mitme koguduse asjaajamine nõuab palju tähelepanu ja aega. Doktoritööga sain suure vaevaga hakkama, iga vaba moment läks sinna. Koguduse­elu kindlasti kannatas selle pärast, aja pidin ju kuskilt võtma.
Millised on Sinu jutlused?
Kõige «targemad» jutlused pidasin siis, kui olin teoloogiaüliõpilane ja siiralt püüdsin oma tarkust inimestega jagada. Aga mida rohkem õpin, seda enam hakkan hindama, kui asju öeldakse lühidalt ja lihtsalt. Jutluse eesmärk ei ole ju näidata oma teadmisi või vestelda üldfilosoofilistel teemadel, vaid kuulutada Kristust ja teha seda inimestele arusaadavalt.
Kristlik kuulutus peab olema väga selge ja konkreetne, seda ei tohi peita inimlike targutuste taha. Pastor peab oma inimestega arvestama, tunnetama koguduse liikmeid.
Me ju teenime neid inimesi, kes meie koguduses on. Kui meil on sõna ja sakramendi kirik, peavad mõlemad osad olema tasakaalus. Tänapäeva inimene ei kannata pikka juttu välja. Vanasti oli jutlus teleri ja raadio eest.
Kui sageli Sa töö tõttu mandril käid?
Olen nelja komisjoni – konsistooriumi haridus- ja välissuhete ning piiskopliku nõukogu liturgia- ja õpetuskomisjoni liige. Lisaks nõuavad oma osa kirikukogu ja piiskopliku nõukogu koosolekud ning erinevad kiriklikud üritused, nii et sõitmist mandri vahet on päris palju. Tegelikult ei tahaks heal meelel sinna Eestisse minna, Saaremaal on hea küll.
Täidad ka praosti ülesandeid, üks neist on olla vaimulike hingehoidja.  
Saaremaal on tulnud vahel konflikte esile, suhted läinud keeruliseks. Praosti ülesanne ongi pingeid maandada ja lahendusi leida. Sageli tunnen, et käed on lühikesed, reaalselt töötame nende inimestega, kes meil on. Pigem tuleb inimesi lepitada, üksmeelele viia. Ma ei tea, kui hästi see on õnnestunud.
Ülesanne on vastutusrikas, sest praostina tuleb olla solidaarne vaimulikega, aga mõista tuleb ka koguduste arvamusi. Kui sa ühele annad õiguse ja teisele mitte, võib tekkida uus konflikt. Võib-olla võtan neid asju liiga südamesse – see on sisemise tunnetuse küsimus.
Missugused on Sinu edaspidised plaanid?
Tahaksin kirikuloo alal uurimist jätkata. Doktoritöö pidi vastama teatud nõuetele, aga huvi pakuks kirjutada piiskop Rahamäe elulugu, mis haaraks kogu 1920.–30. aastate kirikuelu. Võib-olla tuleks mingi muu periood võtta ja süveneda. Aga see pakub praegu huvi ja on üsna sarnane tänapäevase olukorraga, kuigi inimesed on vahetunud.
Küll loodan, et EELK 100. sünnipäevaks suudetakse välja anda raamat kiriku ajaloost, seda tuleks hakata praegu ette valmistama, aega on jäänud vaid üheksa aastat.

Rita Puidet

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)