Esileht » Arvamused » Arvamus »

Maailmas, kus kõik on üleastutav ja läbipuhutav

21.01.2004 | | Rubriik: Arvamus

Tädi Mare sai ajutise töökoha. See sõna «ajutine» lükkas mõtlema, mis meie elus kõik ajutine on.
Mõnikord spordivõistluse ülekandes jooksevad need ajanumbrid kaadri nurgas nii kiiresti, et silm sealt midagi välja ei loe. Nägemisele täiesti haaramatu värelus tekitab minus õudselt halva enesetunde. Kujutage ette, et meie elusekundid jooksevad ka nii kiiresti mööda ja mingit pidamist ei ole.
Mina ei harju vist kunagi ära telereklaamiga, kus kaadrite kestvus on murdosa sekundist. Tulevärk ja musarägastik jookseb silmade eest läbi täiesti mõistetamatult. Millessegi pole võimalik süveneda ega midagi pole võimalik tähele panna. Inimlik mõõde ja inimlik aeglus jääb. Ühendagu juba kohe endale juhe taha, kui nad masinad on ja masina moodi vastu võtavad.
Järjest enam on nad koolis arvutisõltlased, kisub ja tõmbab sinna arvutiruumi. Ainult arvuti ja arvuti. Aga mis on arvuti? Ühel hetkel on pilt ekraanil ja teisel hetkel on see juba kadunud. Nägematult ja tahtmatult, alateadlikult ja meelte taga täidab last teadmine, et kõik ongi ajutine. On pilt ja samas võin selle plõks kaotada ja seda pole enam.
Raamatu leheküljed on ühesugused, nii kaua kui raamat kestab. Neidsamu lehekülgi võib täna jälle lehitseda, eilset tagasi vaadata või homseid palu silmata. Aga kes siis tahab raamatut? Raamat on lapsele nii igav, nii igav.
SL Õhtuleht on minu meelest lasteleht: suured värvilised pildid, mille juurde nad loevad trükitähtedega üks-kaks lauset. Nii toimub pealiskaudsuse ja möödaminevuse kasvatamine. Plakat käru kõrval teatab: uus Õhtuleht ilmub juba homme.
Aasta 2003 ühe parima nalja leidsin Postimehe Arterist 13. detsembril. Arst kirjutab, et 13aastased märgivad vanema töökohaks «ööveltab» või «parantab seateid». Tähendab: kirjaoskus hakkab taanduma. Aga mis on rahvas ilma kirjaoskuseta? Muutume ise ka arvutipildi-sarnaseks virvenduseks, mida võib klahviklõpsuga kaotada.
Kilekott, mis mulle neid mõtteid mõeldes autos ette jäi, on ajutise olemise sümbol. Kiiresti kahman, käkin midagi sisse; kui läheb katki, viskan minema. Palju vedeleb looduses käristatud ja rebitud kilematerjali. Kiiresti tuleb, kiiresti läheb – ajutise ajastu märk.
Ühekordsed toidunõud – mis nendest rääkidagi! Ma pole kunagi tahtnud sellist arulagedat prahi tootmist. Korraks vaid, ja siis viskame need papist taldrikud-topsid kõik suurde kilekotti. Aga kui inimene on ka kellegi käes korraks vaid ja siis visatakse inimene ka minema? Võtab mõtlema.
Kui palju läikivaid pakendeid on poodides. Väga ilusad kilepildid. Olen näinud, kuidas neid kohe kassa taga rebitakse julmalt katki, kohe suhu. Lõhkise paberi sokutab kuhugi allapoole või heal juhul prügikasti. Tuul keerutab Laysi-pakke ja muud krabu koolimaja ümbruses. Üks hetk ja juba see läikiv, krabisev ilu suri jalgade all poris.
Nutune nädal pärast valimisi. Minul on lihtsalt valus näha, kuidas neid niigi mõnitatud valimisplakateid maha rebitakse. Näod ja klantsülikonnad kisutakse kärtsti puruks. Siis vedelevad need näod ja tükid maas märja sees, kuni mõni kojamees kokku korjab.
Ajutine, ajutine on kõik see kandidaatide galerii. Kas pole tehnoloogiat leiutatud, kuidas plakateid kultuurselt, viisakalt eemaldada? Praegune käitumisviis jätab küll väga robustse mulje. Mina olen selline, et mul on kahju, kui laps ilusa kommikarbigi niisama ära lõhub. Ma ei taha puhtale lumelegi asjatult jälgi teha.
Tean mõnd poissi, keda läbib iga sekund rahutu närvilisus. Ta kohe ei saa paigal püsida. Ajutine ajastu on tema sisse pannud, et iga hetk peab ta rabelema ja tõmblema. Jõulud pole veel läbi, kui ta juba jaanipäevast räägib. Paari volksuga hüppab üle aasta päevadest. Teismeline tunnetab, et ajal pole enam pidamist. On nõutud, et me õpetaksime lapsi toime tulema ebastabiilses maailmas. Ajutist elu nad nimetavad viisakalt ebastabiilseks.
Kurb südametundmine on, et teismeline vaatab ka inimest kui ajutist pilti ekraanil. Sõnal pole kaalu, väärtust ega tähendust, sest kõik on nagunii möödaminev ja kaduv. Mulinat, musa ja rüma on liiga palju ümberringi. Nüüd on nii, et kõik räägivad ja kuulata ei taha keegi.
Ajutisse asjasse ma suhtun teistmoodi kui alalisse asjasse. Minu arusaamisse ei ole veel jõudnud, et see riik, mis meil praegu on, jääb niimoodi pikaks ajaks püsima. Tänases maailmas, kus kõik on nii üleastutav ja läbipuhutav, ei ole see riik veel jõudnud koguda tugevat poolehoidu. Häiritust ja rähklemist tuleb mõista.
Inimese aeg on hullupööra hakitud ja tükeldatud. 15,3 minutit sellele tegevusele ja 12,6 minutit sellele tegevusele. Seal vahepeal pean veel sauna jooksma.
Jõulupühal, 26. detsembril avaldas Märt Treier raadios oma suurima pühadesoovi: «Ma tahtsin saada kaks vaba päeva. Ja ma ei saanud seda.»
Õndsus on saabuda kuhugi koju, kui tead, et hommikul ei pea kuhugi minema. Kui vähe on aastas neid hommikuid, kui ma ei pea kuhugi minema. Võin äratuskellata magada. Siis ka ei maga, sest bioloogiline kell annab oma häiret.
Kohataju on häiritud. Inimesed sõidavad palju ringi. Üliõpilase ülestunnistus: «Hommikul ma pean täitsa mõtlema, millises kohas ma neljast olen.» Võibolla juba närvilisusest ei suuda inimesed paigal püsida. Reklaami kui tänapäeva nõiakunsti virvatuled meelitavad sinna, tänna ja kolmandasse kohta.
Miks tänane päev on usuleige või usuvaenulik? Sest usus on midagi püsivat ja muutumatut. Siin räägitakse igavesest elust. Usu alustõed on ühed-samad eile, täna ja ülehomme. Ajutine maailm aga vihkab püsivat ja seisvat. Raadio hommikupalvustes olen tabanud ütluse, et usklikkus on ühiskonnas vähenenud miinimumini.
Jõuluõhtu ja vana-aastaõhtu olid kirikus nagu öö ja päev. 31. detsembril olid peaaegu kõik kadunud, kes 24. detsembril külastasid, – pidu pidamas. Pidu ja pillerkaar on samuti ajutise olemise nägu. Mina teen järelduse: usklikkus on neil nagu elektrilamp, mida saab vajadusel sisse lülitada. Ja kui ei taha – välja lülitada.
Miks on abielu vähepopulaarne? Sellepärast, et abielu on seisak, stagnatsioon. Mitu aastakümmet ühe abikaasa, samade lastega –, kes seda koormat jõuab kannatada? Tahaks ju liikuvust, uusi suhteid, lusti ja möllu. Tänane päev sunnib: sa pead järjest uut ja uut läbi pumpama.
Rääkisin kahesugusest suhtumisest. Alalist asja püütakse kindlustada, hoida; ajutine asi aga «las käib, kuis käib». Võru pool on kõnekäänd elu peale elamisest. Kui peremees elab «elu peale», siis ta püüab ikka oma taluhooneid kindlustada, paremaks ja püsivamaks muuta, masinaid juurde soetada.
Hirmus on mõeldagi, mis on «elu peale» elamise vastand. See oleks siis… «surma peale» elamine.
1. jaanuar 2004
Rannar Susi

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)