Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Maailma suurim pasunakoor

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Suure orkestri pillimäng kõlas üllatavalt hästi kokku, logistika täpsus oli väga hästi võrreldav meie laulupidude korraldusega. Foto: Aivi Otsnik

Mai lõpus ja juuni alguses toimusid Leipzigis Saksamaa evangeelsed puhkpillimuusikapäevad (Deutscher Evangelischer Posaunentag) «Ohren­Blickmal!». Sinna kogunes ligi 16 000 mängijat Saksamaalt ja kümmekond orkestrit mujalt maailmast, kaugeim pasunakoor oli Paapua Uus-Guineast. Eestit ja Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut esindas EELK Kirikumuusika Liidu pasunakoor.

Pikka aega kestnud õnnistusrikas koostöö Saksamaa Põhja-Rein-Vestfaali Puhkpillimuusika Ameti (Posaunenwerk) ja EELK Kirikumuusika Liidu vahel kulmineerus sel suvel maailmarekordiga. Meie saksa sõbrad on aastaid meie kiriku puhkpillimuusika heaks tööd teinud: meile pille ja noote saatnud, meie mängijatele seminarlaagreid korraldanud, tänu Werner Benzile koostati pasunakooride koraaliraamat (ja sellega koos ka suur koraaliraamat) – kõik selleks, et ka meie kirikutes pasunatega Issandale kiitust mängitaks.
Viimasel kolmel aastal oleme saanud käia nende dirigentide kursustel (jaanuari alguses, iga kord kolm inimest), mis on olnud väga õpetlik ja kasulik igale osavõtjale. Saksamaa Evangeelsel Puhkpillimuusikateenistusel (EPiD) on pikk ajalugu ja tohutu kogemus, suur liikmeskond (29 allorganisatsiooni üle terve maa, 7000 pasunakoori 110 000 mängijaga!), nende eeskuju järgida on meil üksjagu keeruline, aga tasub püüda – selle žanriga tegelemine on niivõrd ülesehitav.
Otse partituurist
Et ka meid innustada saksa pasunakooride eeskujul otse partituurist mängima, mõeldi välja tõsine stiimul – need, kes selle oskuse omandavad, saavad preemiaks sõidu Saksamaale evangeelsetele puhkpillimuusikapäevadele. Nii tuli meil kokku seada pasunakoor, kes oskaks ilusti mängida ja oleks kutsujate võimalusi realistlikult hinnates paraja suurusega.
Tihedat sidet Saksamaaga pidas Aivi Otsnik, kelle vaevanägemine selle sõidu korraldamisel oli pehmelt öeldes märkimisväärne. Saksamaalt saadeti meile noodid, märtsis saime kokku Kose-Uuemõisas, traditsioonilises seminarlaagris, kus meid juhendasid Vestfaali Evangeelse Kiriku Puhkpillimuusika ameti juhid Ulrich Dieckmann ja Daniel Salinga.
Jumala abiga oli kokku saanud väga hästi kõlav ja sõbralik koosseis, mängijad Kuu­salu, Kambja, Otepää-Rõngu, Saaremaa, Rapla ja Kose pasunakoorist: noorim mängija 9aastane, vanim 77! Selle koori aitasid kokku panna Ott Kask, Arno Anton, Karlis Saar, Aigar Kostabi ja Kahro Kivilo. Kolme päevaga mängisime läbi Saksamaa festivali kava ja õppisime oma kontserdiks ning leppisime kokku kõik üksikasjad, sest järgmisel korral pidime kokku saama juba lennujaamas.
Elamusterohke Saksamaa
Reis ise algas 29. mail – hilja õhtul maandusime Berliinis, sealt alustas meie hoidmist ja kaitsmist Ursula Griwenka, eesti keelt oskav ja eesti meelt hästi mõistev sakslanna. Öösel jõudsime Leipzigisse, seadsime ennast hotellis sisse ja juba hommikul tegime eduka proovi. Pasunakoor kõlas suurepäraselt, just nagu märtsikuise laagri viimasel päeval, polnud vaja isegi pille häälestada!
Edasi tuli linnaekskursioon kohaliku eestlase Anu Lehmani juhtimisel. Me jõudsime Nikolai kiriku juurde just siis, kui algas jumalateenistus festivali korraldajatele. Soovijad jäid teenistusele, kus näiteks koraale ja liturgiat lauldi ilma orelita, ja lauldi ka kaanoneid – laul oli värske ning tempokas. Saime olla armulauaosaduses koos selle festivali korraldajatega, palvetada koos, see kosutas ja andis lootust pärast kõiki sõidukorraldamisvintsutusi.
Oli rõõm kohtuda vanade tuttavatega. Saksa Evangeelse Puhkpillimuusikateenistuse peajuht-vaimulik Bernhard Silaschi oli ilmselgelt rõõmus meidki teenistusel nähes. Pärast teenistust jõudsime ka J. S. Bachi töökohas Thomas-kirikus käia ja tema viimset puhkepaika näha. Samal päeval oli Leipzigi linnapea vastuvõtt kutsutud külalistele, EELKd esindasid Aivi Otsnik Kirikumuusika Liidust, dirigent Ott Kask, pastor Kristjan Luhamets ja nende ridade autor. Õhtul olime kõik koos Nikolai kirikus, kus laulis maailmakuulus Thomaner-poistekoor.
Nikolai kirik sai ka järgmisel päeval meile tähendusrikkaks paigaks – selle pühakoja juurde olime kokkusaamise määranud, sealsamas platsil müüdi noote, huulikuid, pille ja muid tarvikuid. Kõrvetava päikese käes karmis kuumuses (üle 30 kraadi varjus) leidsime kiriku põhjaseina veeres pisut kergendust. Seal tegime ka põgusa proovi. Oli festivali esimene päev ja linn kihas puhkpillimängijatest.
Kandsime ühtset riietust, mis meenutas Eesti värve, meie Ursula lehvitas sinimustvalget ning meie ümber kogunes kohe rohke asjatundja publik, kes aplodeeris isegi heliredeli- ja kolmkõlaharjutuste peale. Seal kiriku ees esitasime oma kava, siis siirdusime Augustuse platsile, kus kohutavas kuumuses ja päikeselõõsas mängisime suures ühendpasunakooris pasunapäevade avateenistuse.
Kõlas eesti muusika
Avateenistus oli elamus mitmes mõttes: suure rahvahulga üksmeel ja orienteeritus ühele eesmärgile, pillilood, palved, kõned ja ühised laulud, ka festivali nimikaanon «OhrenBlickmal!» – algul suure kooriga mängides, siis lauldes, ning teenistuse lõpuhetkil loetud Vater unser (Meie Isa) – 20 000–30 000 inimest koos, ühel häälel ja ühel meelel seda korraga ütlemas oli ülev. See tõstis meid kõiki üles ja kandis edasi!
Edasi läksid pasunakoorid linna eri paikadesse kontserte andma, meie siirdusime pealava taha oma korda ootama. Pealaval esinesid väliskülalised, kahjuks suhteliselt väikesed ja nõrgad koorid, kes mängisid põhiliselt saksa repertuaari. Enne meid esinesid austerlased, nende mäng oli küll puhas ja nauditav, neil oli kavas ka austria rahvamuusikat ja loomulikult Mozart.
Meie mängisime eesti muusikat: eesti puhkpillimuusika rajaja D. O. Wirkhausi «Oh tõuse, laul», M. Härma «Issand, jää meie juurde», J. Aaviku «Hoia, Jumal, Eestit», juhatas allakirjutanu. Meie mäng kõlas ja kandis hästi, sellega võis vägagi rahule jääda. Ka jättis hea mulje meie ühtne riietus, teised pasunakoorid, mõni T-särgis kambake välja arvatud, ei olnud oma välimust ühtlustanud.
Kell 18 kogunes suur koor uuesti, vaheldumisi «väikese», 200-liikmelise dirigentide kooriga mängiti koos poolteist tundi Serenade mit 15.000 Bläser (Serenaad 15 000 pillipuhujaga) – pillilood vaheldumisi mõtisklustega, ka laulsime ja mängisime kuulsat kaanonit «Magnificat». Siis siirduti üle linna 25 kirikusse väga kõrgel tasemel kontserte kuulama. Augustuse platsil mängis õhtul hiljani veel Jugend-Jazz­orchester Sachsen. Oli pikk, kuum ja ülimalt elamusterohke päev.
Maailma suurim orkester
Järgmisel hommikul registreeris Leipzigi Zentralstadioni värav iga siseneja ja pärast poolteist tundi kestnud asjalikku proovi teatati uuest Guinnessi rekordist: staadionile oli kogunenud maailma suurim vaskpilliorkester (täpsustatud andmetel 15 761 mängijat!). Tervituste pooltunnis loeti ette ka meie peapiiskopi Andres Põderi kiri pasunapäevadest osavõtjatele. Lõputeenistusel mängis suur koor nii, et dirigenti nägime suurelt ekraanilt.
Eel- ja vahemänge esitas dirigentidest «väike koor», osa laule algul mängiti, siis lauldi ka ilma saateta, ka naised-lapsed ja mehed eraldi. Ühislaulude tempod olid värsked. Kirjakohad, jutlus, palved, teated ja tänusõnad vaheldusid pillilugude ja lauludega. Jälle tõusis võimsalt ühine Vater unser üles taeva poole. Pillimäng kõlas üllatavalt hästi kokku ja ehtsa saksa korrektsusega oli kogu logistika hiilgavalt täpne, väga hästi võrreldav meie laulupidude korraldusega. Kogu teenistuse kandis üle MDR ja sellest valmis ka DVD.
Tervituseks ja aplausi asemel puhus suur pasunatemeri pikalt ühte nooti ja tegi laineid – olla koos sellise hulga pasunamängijatega oli elamus, mida ei unusta iial. Eelmisel päeval Augustuse platsil ehitati legodest maja nii, et iga soovija sai legoklotsile kirjutada oma andmed (laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks (1Pt 2:5)). Nüüd oli see majake toodud keset jalgpalliväljakut ja lammutati lõputeenistuse käigus, iga soovija sai pärast ühe klotsi talle seni tundmatu inimese nime ja aadressiga! Meile jäid küll vaid tühjad klotsid mälestuseks, sest tänasime üksteist ja pildistasime veel pikalt pärast ürituse lõppu.
Õhtul kohtusime veel oma heategijatega: Bernhard Sila­schi ja Ulrich Dieckmann, kes niigi finantseerisid meile kogu selle sõidu, kostitasid meid veel kreeka restoranis! Seal mängisime väiksema koosseisuga lõbusat muusikat ja saime üle anda oma tagasihoidlikud kingitused tänuks kõigile, kes meid nii imeliselt võõrustasid.
Ärasõidupäeva veetsime Berliinis. Ursula viis meid kõigepealt Berliini Eesti saatkonda, sealgi mängisime pilli ja saatkond sai väärikaimaks paigaks, kus ütelda tänusõnad Aivile tohutu töö eest, mida tema tegi, et see sõit nii õnnistusrikkaks kujunes. Olime hoitud tänu Ursulale, kes kõik meie sammud minuti täpsusega ette nägi. Saime imelise reisi tänu meie saksa sõprade ohvrimeelsusele. Kui vaid oskaksime seda vääriliselt hinnata… Selleks teenigem meie kirikutes ka puhkpillimuusikaga. Kiitke teda pasuna helidega! (Ps 150:3).

Kahro Kivilo,
EELK KML pasunakoori peadirigent