Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ma usun Jumalat, sind usun üha vähem… *

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Taliolümpiamängud ja paastuaeg on alanud. Sportlased on teinud tohutult tööd, et jõuda tippu, olla parematest parimad. Nad on selle nimel paljust loobunud. Meeletu raha on kulutatud olümpiamängude kaitsmisele kurjade eest, haigete hullude eest.
Aga meie – siin Eestis, kas oleme andnud endast parima ja kas oleme kaitstud?
Mõtlen ühe perekonna saatusele. Nad kasvatasid kuut last, muutsid oma põlistalu üheks Eestimaa paremaks. Siis tuli sõda, idatuul puhus üle maa ja rahva. Talu võeti ära, lasti laguneda, kasvada võssa. Peremees redutas metsades ja suri – tõeline eesti mees, mitu korda Riigikogu saadikuks valitud. Naine põgenes nelja lapsega läände. 1949 saadeti kaks Eestisse jäänud poega Siberisse. Mille eest? Vanemate töökuse, õigluse, aususe, oma rahva ja maa armastamise eest.
Kui noored mehed Siberis raskelt haigeks jäid ja ema neile läänest ravimeid saatis, tehti tuhandeid takistusi, et ükski ravim surma ja elu piiril kõikujateni ei jõuaks. Hiljuti saatsin Viljandi Jaani kirikust üht nendest ime läbi kord Siberist naasnud vendadest. Viimased 12 aastat püüdis ta koos abikaasaga teha kõik, et üles ehitada lagunenud põlistalu. Kui palju ülekohut ja vaeva, alandamist veeretati ta eluteele. Kes seda tegi, kas Jumal? Ei, need olid inimesed, kes lõid uut ja enda sõnul maailma parimat riigikorda.
See oli kommunistlik partei, kelle maailma-muutmine on nõudnud 50 miljonit inimelu, hävitanud miljoneid perekondi, kümneid rahvaid, laastanud miljoneid hektareid maad. Kui sellele parteile taheti anda hinnang – inimvaenulik – olid peamiselt just tänased valitsejad need, kes ütlesid: nii pahasti me küll ei ütle. Ja Riigikogu jättis maailma kõige inimvaenulikuma süsteemi tegevusele Eestimaal hinnangu andmata.
Pärast 24. veebruari, kui ühele EKP tippjuhile kõrge riiklik autasu üle antakse, ei imesta ma selles riigis enam vist millegi üle. Usuõpetust veeretatakse kui kuuma kartulit aastate taha järgmiste otsustajate otsustada nii, nagu oleksid eelnevad olnud võitlevad ateistid. Alkoholi- ja tubakareklaamid, alasti kehad ja loomalikud suguühted pressivad meie riigis kõikjalt, isegi riiklikust televisioonist peale. Vahel tahaks küll hüüda kui pasun: inimesed, mida te ometi teete! Ajate taga paremat elu, rohkemat raha kui naabril, nimetate hea halvaks ja halva heaks, kardate ütelda tõde, nimetada asju nende õigete nimedega.
Aga võib ju ka teisiti – täiesti teistmoodi mõista elu ja Jumalat ja iseennast. Meenutan ETV saadet, kus üks vana vapper Eestimaa memm rääkis oma elust. Ta oli jäänud üksi. Haige ja vana – suutmata astmahaigena tassida puid süles, sikutas ta need rihmaga selga, edasi kelgu peale ja taas seljast tuppa. Kaks imelist mõtet tema jutust jäid mulle meelde. Ta ütles: mu elu siin on raske, aga rõõmus. Ta ütles: ma elan siin üksi, aga ma ei ole siin üksi. Ma räägin Jumalaga. Ta ei kirunud kedagi. Ta oli oma elu nii sättinud, et sai ka vähesega ja viletsa tervisega hakkama.
Ühe Kölni toa seinalt, mille natsid koos seal end varjavate juutidega põlema süütasid, leiti kiri: ma usun päikest ka siis, kui see ei paista; ma usun armastust ka siis, kui ma seda ei tunne; ma usun Jumalat ka siis, kui Ta vaikib.
Kuipalju enam oleks meil, ristiinimestel, põhjust selles tuulises maailmas usaldada Jumalat – Teda, kes oma Pojas Jeesuses Kristuses kannatas ja suri – meie patuste eest – selleks, et meile kinkida elu – küllatu küllalt. Mida veel saaks ta teha selleks, et mõistaksime Tema armastuse suurust?
Olümpiamängudel panevad maailma tugevaimad välja enesest parima. Sedasama ootab meilt ka Jumal, et annaksime endast parima, selleks, et muuta seda maailma veidigi elamisväärsemaks, valgemaks, paremaks paigaks.
Jaan Tammsalu, assessor
* Tõnis Mägi laulust.