Ma pallõ andis

Ütskõrd andis pallõma mi piat
müüdäkaemistõ ja müüdäütlemiste peräst,
solvangutõ, valu, meelehärmi peräst.
Kõik mi olõmi siin ilmah pattu tennü.
Ütskõrd tulõ aig ka üles tunnistada.
Kui ei tunnista, siis pattu tulõ mano,
kuurma rassõs lätt, süä esi ütles üles,
hing ei jovva kuigi taiva poolõ tõusta.
Ma pallõ andis. Noidõ käest, kes lännü.
Ja pallõ nondõlt, kes om praegu kavvõh.
Viil umatsilt, kes mul siinsamah kõrval.
A umatsit kes reetnu, maaha salanu vai kõrdki –
noilt viha ja põlgust andis pallõma ei lää’.

Ilmar Vananurm
«Vii üle vii», Hilanamoro, 2008