Luuletaja vastutus ajaloo ees

Oma olemuselt on ajalugu ehk olnu möödunu. Minevik. Teda on sedavõrd, kuivõrd on fakte ja mälu.
Faktid võivad olla teada juhuslikult, sest mitte kunagi ei jää kõik alles jäägitult. Mälu võib olla pidevam kui faktistik, kuid temagi pole ammendamatu. Mälust püsivamad saavad olla meeldetuletused ja hoiatused. Meeldetuletus tähendab kohustust mälu kontrollida. Hoiatus on näpunäide viga vältida või vähemalt parandada.
Ajalugu luules
Kujutlegem Puhja köstrit Käsu Hansu 300 aastat tagasi keset ajalugu ja olevikku. Tema ajalooteadmus sai rajaneda Piiblil, rahvaluulel ning kohalikul pärimusel. Loogiliselt arutledes: Tartus oli ta käinud, kaugemal vist mitte. Piibli kaudu tundis ta muud maailma selgesti põhjalikumalt kui Eesti asju. Üks ta hingekarjaseid pidi olema Adrian Virginius, kes oli Puhjas pastoriks kuni 1694. aastani.
Kui andmed klapiksid, sai pastor oma koguduse liikmele jutustada elust ka Põhja-Saksamaal. Elavat rahvaluulet võis Käsu Hans kuulda ennekõike kodus. Kohalik pärimus ulatus temani ta käikudel mööda kihelkonda. Ometi tundis Puhja köster nii värsi rütmi kui ka riimi.
Tema Tartu linna kaebelaulus esinevad ajalugu ja olevik kõrvuti. Oleviku sisuks on Tartu hävitamine Venemaa poolt Põhjasõja käigus. Kaebelaul on seega poliitiline luuletus, värske ajaloo põlistamine kannatuste juures olnud inimese tundmuste läbi.
Ajalugu ei pea olema tingimata eepika ehk jutustuste päralt. Ta võib olla samahästi ka lüürika oma, sest kuskil pole öeldud, nagu oleks fakt luules keelatud. Fakt on enamat kui aastaarv või konkreetne sündmus või nimi. Fakt on tõsiasi. Näiteks luuletaja suhe oma kodupaika.
See tuleb esile juba Kristjan Jaak Petersonil ja säärast autorit, kellel puudub kodupaigaga vähimgi kokkupuude, vist polegi. Isegi selline anarhistist korrasõber nagu Toomas Liiv (1946), kelle ammuseks koduks on Männiku Tallinna servas, ei salga kodupaika ära, näiteks luuletuses «Eesti geopoliitiline kirjutatus» (ilmunud 2000).
Tundub ehk koomilisena, kuid Käsu Hans, esimene, kes Eesti ajaloo värsistas, pole köstrite hulgas sugugi ainus, kes on hoolitsenud lihtrahva ajaloo-teadmuse eest. Rohkem kui sajand pärast teda tegi sedasama Muhu köster Carl Wilhelm Freundlich (1803–1872). Käsu Hansust ei võinud vana Rentli teada vähimatki. Tema proosapala Magdeburgi hävitamisest (1837) on Tartu linna kaebelaulule tüpoloogiline paralleel ehk kokkusattumus ilma vastastikuse sõltuvuseta. Oluline on muu: ka ilma ajaloolase hariduseta asjaarmastajad pidasid õigeks näidata ajalugu võrdlevas mõõtkavas, kodutanumast kõrgemalt.
Luuletaja sõltumatus
Kas eesti hilisem luule on oma vastutust ajaloo ees mõistnud? Ma arvan küll. Nagu mainitud, luule poliitilisus ei tulene sellest, kui palju ta pakub ideoloogilist päevakaja jms. Luule saab poliitilise profiili sedamööda, kui iseseisev on luuletaja tundlikkus. Seda tundlikkust mõõdab muide ka luuletaja vabadus pidada näiteks erakondlikku sekeldamist üldse tühiseks, ja tõesti – ma ei tea ühtegi suurt luuletajat, kellele erakondlik karjäär olnuks tähtsam kui lüüriline iseseisvus.
Luuletaja on niisiis põlistaja. See, mille ta jäädvustab, võib olla kõigest sõna või ainult üks värss nagu August Sangal luuletuses «Laul kärsitusest» (1956): «Kommunism on kaugel veel!». See võib olla ka väide. Niisuguse püstitab oma pealkirjata luuletuses kogus «Elujoonis» (1989) Ene Mihkelson (1944): «Tartu on üks vaga linn kus/ õitseb teadus kasvab tudengeid».
Ent luuletaja võib põlistada ka tunnet, iseasi, kas sa võtad selle omaks. Jaan Kaplinskil on valikkogus «Vaikus saab värvideks» (2006) pealkirjata luuletus, mille esimene värss kinnitab, et «Maailma kese on siinsamas». Kahe viimase värsi järgi «Maailma kese on valus,/ on valu». Ma ei jaga seda seisukohta, sest kui see oleks nii, siis ta tähendaks kannatuste diktaati. Järelikult vabaduse puudumist. Pidades vabadust siiski väga põhiliseks õiguseks, usun küll, et ta lubab ka rõõmu ega saa seda keelata.

Jah, ajaloo ilu (Viivi Luik) võib olla traagiline. Luuletaja aga ei vastutagi ainult ajaloo ees. Ta vastutab kõige ees. Oleks see teisiti, poleks Käsu Hans oma pikka luuletust kirjutanud.

Peeter Olesk,
kirjandus­teadlane

---

13. septembril algusega kl 12 tähistatakse Puhja kirikus 300 aasta möödumist esimese eestikeelse luuletuse, Käsu Hansu «Oh! ma waene Tardo Liin» sünnist. Peakõneleja on Peeter Olesk.
Kaebelaulu kannavad ette eri põlvkonna puhjalased. Kontserdil astuvad üles Kadri Hunt ja Weekend Guitar Trio.