Luterlik traditsioon on meil sügavalt sees

On vaikne nädal. Idakirikus on see aasta tähtsaim püha. Kas Eestis on peresid, kus lihavõtteid üldse ei tähistataks? Jõuludest rääkimata, siis on ka kirikud puupüsti rahvast täis. Iseasi, et see on võtnud meelelahutusliku vormi, aga vajadus neid pühi tähistada istub meis sügavalt sees. Luterlikule traditsioonile oleme võlgu paljud oma kultuuritavad ning ka mitme sajandi taguse enam-vähem täieliku kirjaoskuse – leeris käimata ei tohtinud abielluda ja leeritunnistust ei saanud, kui lugeda-kirjutada ei osanud.

Veel toob Lääne praost assessor Tiit Salumäe näite sügiseselt kultuurifoorumilt Haapsalus. President Ilves alustas oma kõnet väitega, et eesti inimestel pole koosolekutel kombeks trügida esimestesse ridadesse. Ka kultuurifoorumi saal hakkas täituma tagant ette. Salumäe ütleb, et see komme tuleneb piibli variseride loost. Variserid, keda kristlikus traditsioonis peetakse valevagadeks, teesklejateks, olid need, kes istusid esimeses reas.

Kristlik kodu
Tiit Salumäe, kes on juhtumisi sündinud esimesel jõulupühal, 25. detsembril, kuulub kirikuõpetajate suguvõssa. Isa Eduard Salumäe oli tema sündimise ajal Kodavere kirikuõpetaja. Hiljem teenis ta lühemat aega Tarvastus ja pikka aega Kuusalu Laurentsiuse koguduses. Vaimuliku kutse on valinud ka Tiit Salumäe vennad Ivar-Jaak ja Mart Salumäe ning õepoeg Peeter Paenurm. Ka tema õemees Endel Kuulpak oli kirikuõpetaja.

Tiit Salumäe isa ja ema Johanna, neiupõlvenimega Enno, said tuttavaks Tartu Pauluse kiriku noorteringis. Ema oli lõpetanud Tartu tütarlastegümnaasiumi. Tollest koolist saadav haridus ei jäänud palju alla ülikoolidiplomiga kaasnevale, ta töötaski hiljem keeletoimetaja ja korrektorina. Perre sündis kuus last, kolm poissi, kolm tüdrukut.

Edasi loe Õpetajate Lehest.