Esileht » Arvamused » Arvamus »

Luterlik Maailmaliit, 2.

30.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

(Algus EK nr 12, 21.03.)

6. assamblee toimus 1977. a Dar es Salaam’is Tansaanias ja oli seega esimene assamblee Aafrikas. Assamblee üldteema oli «Kristuses uus ühtsus» ja sellest võttis osa 250 delegaati. EELK esindajateks olid assessor Edgar Hark ja õp Kalle Kasemaa, E.E.L.K. esindajaks peapiiskop Konrad Veem.

toimus 1977. a Dar es Salaam’is Tansaanias ja oli seega esimene assamblee Aafrikas. Assamblee üldteema oli «Kristuses uus ühtsus» ja sellest võttis osa 250 delegaati. EELK esindajateks olid assessor Edgar Hark ja õp Kalle Kasemaa, E.E.L.K. esindajaks peapiiskop Konrad Veem.

Võib öelda, et Aafrikale oluline oli oluline ka assambleele. Ametlik avaldus «Lõuna-Aafrika: konfessionaalne terviklikkus» deklareeris, et rassiline eraldamine kirikus koos Lõuna-Aafrika apartheidiga loob status confessionis olukorra, mis on kirikuile põhjuseks lükata oma usule toetudes avalikult ja ühemõtteliselt tagasi apartheid.

Kuigi seda kusagil nii ei öelda, on minu jaoks ühemõtteliselt selge, et see kriitika käis ka Nõukogude Liidu kohta. Ametlik avaldus summeeris luterliku arusaama misjonist, tunnistamisest ning globaalsest partnerlusest misjonis.

7. assamblee toimus 1984. a Budapestis teemal «Kristuses – lootus maailmale». See oli esimene suur oikumeeniline konverents, mis toimus nn teises maailmas ja oli LMLi seni suurim kogunemine. Assambleest võttis osa 315 delegaati.

toimus 1984. a Budapestis teemal «Kristuses – lootus maailmale». See oli esimene suur oikumeeniline konverents, mis toimus nn teises maailmas ja oli LMLi seni suurim kogunemine. Assambleest võttis osa 315 delegaati.

EELK peapiiskop Edgar Hark kavatses algul saata assambleele vaid 2 delegaati: iseenda ja õp Kalle Kasemaa, kuid pärast lisandus veel 2 esindajat: õp Georg Lillemäe ja aseõpetaja Margit Nirgi. E.E.L.K. esindaja oli õp Ivar Pöll.

Budapestis suspendeeriti liikmeskonnast kaks Lõuna-Aafrika «valget» kirikut (Evangeelne Luterlik Kirik Lõuna-Aafrikas – Kapimaa kirik ning Saksa Evangeelne Luterlik Kirik Edela-Aafrikas Namiibias), kes jätkasid apartheidi poliitika toetamist ning ei suutnud lõpetada eneses jagunemist vastavalt rassilistele põhimõtetele.

Alles 1991, pärast pikka protsessi, millesse kuulus pastoraalne juhtimine, visitatsioonid, kohtumõistmine, millega kaasnesid olulised muudatused mõlema kiriku elus, lõpetas LML nõukogu antud suspensiooni. Olulisemat rolli kui kunagi varem mängis assambleel jumalateenistuslik elu. Nii algus- kui lõpujumalateenistusel oli üle 10 000 osavõtja ning delegaadid külastasid pühapäeval rohkem kui 100 kogudust kogu riigis.

8. assamblee toimus 1990. a Curitibas Brasiilias teemal «Ma olen kuulnud oma rahva appihüüdu», millest võttis osa 367 delegaati. Assamblee toimumine Ladina-Ameerikas oli kauaoodatud sündmus, kuid seda varjutasid sündmused Ida-Euroopas ja tollal veel eksisteerinud Nõukogude Liidus.

toimus 1990. a Curitibas Brasiilias teemal «Ma olen kuulnud oma rahva appihüüdu», millest võttis osa 367 delegaati. Assamblee toimumine Ladina-Ameerikas oli kauaoodatud sündmus, kuid seda varjutasid sündmused Ida-Euroopas ja tollal veel eksisteerinud Nõukogude Liidus.

Assamblee peamiseks ees- märgiks oli struktuurireform, mille oli esile kutsunud G. Staalsett. Restruktureerimise eesmärgiks oli LML suurem enesemõistmine communio-na alates selle formuleeringu kasutuselevõtust Budapestis.

Staalsett ei näinud struktuurireformis üksnes tööriista tihedamaks koostööks väiksemate kulutustega, vaid ka liikumist põhjapoolkera kirikute juurest väiksemate ja vaesemate lõunapoolkera kirikute poole, liikumist varakate, ordineeritute ja meeste poolt vähemvarakate, ordineerimata ja naiste poole. Assamblee pidi heaks kiitma uue põhikirja ja avama võimalused põhikirja teostamiseks uues LMLi struktuuris.

Uue põhikirja arutamisele pühendati terve päev plenaaristungeid pretsedenditu 40 sõnavõtuga, sh ka EELK poolt, kes toetas struktuuri ja põhikirja muudatusi. Kõige olulisem LMLi jaoks on mõiste osaduskond (communio/gemeinschaft) sissetoomine, mis avab uue lehekülje LML edasises arengus.

EELK delegaatideks olid peapiiskop Kuno Pajula, õp Peeter Kaldur (valiti LML esimese projektkomitee koosseisu) ning õp Margit Nirgi. Õp Jaan Kiivit jun (ametlik külaline) pidas ettekande ühes neljast sektsioonis, nõunikuna oli kohal Tiit Pädam. E.E.L.K. esindajad olid Udo Petersoo ja õp Tõnis Nõmmik. Oluliseks kokkuhoiuks oli LML staabi vähendamine 126 töötajalt 94 töötajale.

Alates Curitibast võtakse poliitilisi otsuseid vastu ainult assamblee ja nõukogu tasanditel, millest viimase koosseisu kuulub vähem inimesi kui varem eksekutiivkomitee ja komisjonide koosseisu kokku. Kuigi algul ei tahtnud assamblee juhtkond vastu võtta ühtegi resolutsiooni, võeti lõpuks vastu 7 resolutsiooni ja 2 seletust.

Tähtsusetu polnud seejuures kindlasti Balti kirikute ja Balti eksiilkirikute surve, kelle esitatud kavandile kirjutas igasuguste pingutusteta alla 36 delegaati. Balti resolutsiooni koostamisel tegid põhitöö Udo Petersoo, õp Vilis Varsbergs ja allakirjutanu.

Alljärgnevalt olgu toodud tekst, mille assamblee suure üksmeelega vastu võttis:

Luterliku Maailmaliidu 8. assamblee tunnistab rõõmu ja tänulikkusega, et Jumal on kuulnud inimeste appihüüdu Ida-Euroopas ning avanud uued teed usu- ja kodanikuvabadustele ning rahvaste ja kirikute enesemääramisele.

Meie, selle assamblee delegaadid, täname selle eest Jumalat. Kuid see protsess on alles alanud ning Nõukogude Liit surub seda Balti riikides (Eestis, Lätis ja Leedus) ikka veel alla.

Budapesti assamblee kinnitas, et põhilised inimõigused, kaasa arvatud enesemääramine ning õigus elada rahus ja isikupuutumatuses, saavad teostuda alles siis, kui sotsiaalsed tingimused ja poliitilised struktuurid on korraldatud õiglaselt.

LML 8. assamblee tunnistab, et Jumal vastab Ida-Euroopa rahvaste appihüüule. Siiski ei ole Balti rahvaste soov enesemääramisele veel täielikult täitunud. Glasnost ja perestroika on andnud teatud piiratud vabadusi kirikutele okupeeritud Balti riikides ning paljastanud elanikkonna, eeskätt noorsoo suure vaimse nälja. Siiski ei tunta laias maailmas veel nende rahvaste ajaloolist, kultuurilist ja poliitilist tausta ega mõisteta nende igatsusi ja soovi enesemääramisele.

Seetõttu kutsub assamblee üles: LML liikmeskirikuil tuleb lasta ennast objektiivselt informeerida olukorrast Baltikumis; LML liikmeskirikuil tuleb osutada Balti luterlikele kirikutele kõikvõimalikku vaimset ja materiaalset abi. Kõigil hea tahte inimestel tuleb toetada Eesti, Läti ja Leedu rahvaste rahumeelset võitlust vabaduse ja enesemääramise eest ning nende igatsust selle järele.

9. assamblee toimus 1997. a Hong Kongis nädal pärast selle tagastamist Hiinale teemal «Kristuses kutsutud tun- nistama» ja sellest võttis osa 381 delegaati. Assambleega tähistati LMLi 50. aastapäeva ja see toimus esmakordselt Aasias. Assambleel olid EELK delegaatideks peapiiskop Jaan Kiivit jun, õp Tauno Teder ning konsistooriumi pressisekretär Tiiu Pikkur ja ex-officio osavõtja õp Peeter Kaldur, E.E.L.K. esindajaid ei olnud.

toimus 1997. a Hong Kongis nädal pärast selle tagastamist Hiinale teemal «Kristuses kutsutud tun- nistama» ja sellest võttis osa 381 delegaati. Assambleega tähistati LMLi 50. aastapäeva ja see toimus esmakordselt Aasias. Assambleel olid EELK delegaatideks peapiiskop Jaan Kiivit jun, õp Tauno Teder ning konsistooriumi pressisekretär Tiiu Pikkur ja ex-officio osavõtja õp Peeter Kaldur, E.E.L.K. esindajaid ei olnud.

LML nõukogu liikmeks valiti peapiiskop Jaan Kiivit jun. Olulisim oli vahest see, et assamblee algatas protsessi aktsepteerida liikmeskirikutes ühisdeklaratsioon õigeksmõistuõpetuse kohta luterlaste ja roomakatoliiklaste vahel, millele kirjutasid mõlemad pooled alla Augsburgis 1999. a reformatsiooni aastapäeval.

10. assamblee toimus 2003. a Winnipegis Kanadas teemal «Tervendamaks maailma» ja sellest võttis osa 380 delegaati. Põhikõneleja assambleel oli piiskop Margot Kässmann Hannoverist, kes kõneles assamblee teemal ja ütles: «Meie maailm vajab orientatsiooni ja kisendab, et olla tervendatud.»

toimus 2003. a Winnipegis Kanadas teemal «Tervendamaks maailma» ja sellest võttis osa 380 delegaati. Põhikõneleja assambleel oli piiskop Margot Kässmann Hannoverist, kes kõneles assamblee teemal ja ütles: «Meie maailm vajab orientatsiooni ja kisendab, et olla tervendatud.»

EELK delegaadid olid peapiiskop Jaan Kiivit jun, õp Tiit Pädam ja Kadri Lääs, E.E.L.K. esindajaks oli peapiiskop Udo Petersoo. Assamblee võttis vastu sõnumi kõigile liikmeskirikutele «Maailm tervendamise vajaduses» ning muutis LML ametliku nimetuse kujule Luterlik Maailmaliit – kirikute osaduskond.

Kindlasti varjutas assambleed tõsiasi, et 50 inimest 13 riigist, eranditult Aasiast ja Aafrikast, ei saanud Kanada viisat osa võtmaks assambleest, ning hulk delegaate ei saanud USA viisat osalemaks assambleejärgsel koguduste külastamise programmis.

LML nõukogu oli otsustanud, et assamblee täiendavad eesmärgid on: uurida teid, kuidas olla Jumala tööriistaks tervendamaks, loomaks õiglust ja lepitust kesk kiriku ja ühiskonna purustatust; süvendada mõistmist ja kogemust erinevuste ja võrreldamatuste avamises luterlikus osaduskonnas ning jagada erinevaid ande; kohustada end lähedasemaks ja sügavamaks koostööks oikumeenilise liikumisega ja elada Kristuse poolt kingitud osaduses; tajuda väljakutseid, mis on esitatud luterlikele kirikutele tänapäeva multikultuurses ja -religioosses kontekstis, ning vastata spirituaalsetele, sotsiaalsetele ja ökoloogilistele väljakutsetele, mis on esile tulnud majandusliku globaliseerumise kaudu.

(Lõpp.)

Peeter Kaldur, EELK välissuhete komisjoni liige

Üks kommentaar artiklile “Luterlik Maailmaliit, 2.”

  1. Külaline ütleb:

    kus keegi eesti vaimulikest on konverentsituusikuga kunagi reisinud. Ja sellest kõigest on ikka hirmus palju kasu olnud.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)