Esileht » Arvamused » Kolumn »

Lõppude lõpuks ei ole midagi karta

18.06.2008 | | Rubriik: Kolumn

Küllap üks suurimaid inimlikke painajaid on hirm üksijäetuse ja üksilduse ees. Kas pole ängistav, kui keegi sind jaaniõhtul lõket tegema ei kutsu või pole kaaslasi, kellega pidutsema minna? Miks ei söanda inimene ka vabal päeval mobiiltelefoni välja lülitada? Ikka sellepärast, et võib-olla teinekord enam ei helistatagi.
Pensionile jäämine ja vananemine on hirmutavad samal põhjusel – kui sa oled aastakümneid olnud ümbritsetud paljudest inimestest, tundnud end vajaliku või suisa asendamatuna, siis on keeruline olla ühtäkki üksi ja omapäi jäetud. Need, kes enne sinust sõltusid, saavad nüüd korraga suurepäraselt ise hakkama.
Psühhoanalüütik Fritz Riemann küsib, mis õieti on üksilduses rõhuvat ja hirmutavat. Ja vastab: «Küllap on see täieliku kaitsetuse, täielikult omapead jäetuse tunne: mitte keegi ei räägi meiega, ei ole kellegi poole pöörduda, ümberringi valitseb lootusetuna tunduv tühjus – meid valdab ebamäärane hirm, mahajäetus Jumalast ja kogu maailmast. Hirm võib saada niivõrd piinarikkaks, et sunnib minema teiste hulka või hakkama kasutama uimasteid; isegi nii piinarikkaks võib see paisuda, et ainsaks väljapääsuks jääb enesetapp.»
Jah, üksilduse eest võib põgeneda mitut moodi – töösse sukeldudes, seltskondlikku elu elades, end pere ja sõpradega ümbritsedes, klubides või koguduses aktiivne olles. Massi- ja multimeedia nagunii.
Aga vananemise, haiguste ja surma eest ei ole pääsu. Kes ümbritsevad meie surivoodit peale professionaalsete meedikute või hooldusõdede – kas pereliikmed, kolleegid, mõttekaaslased, õpilased või fännid? Kui palju inimesi tuleb minu matusele ja mida nad minust mõtlema ning mäletama jäävad? Ilmselt ei ole inimest, kas seda kunagi küsinud poleks.
Viimasel vaimulike konverentsil väitis üks praost, et ta ei tunne oma ametipositsiooniga kaasnevat üksildust koormana, sest see annab talle võimaluse aina rohkem Jumalaga kõnelda ja koos Temaga käia. Küllap on õigus ka nendel, kes ütlevad, et üksildus pääseb meid hirmutama seda vähem, mida rohkem oleme isiksused. Fred Jüssi on meelde tuletanud, et kui sa jääd iseendaga kahekesi, siis pead hoolitsema selle eest, et oleksid heas seltskonnas.
Riemann sedastab, et lunastuse juurde viib mitu teed, mille kõigi lähtepunkt on üksilduse aktsepteerimine. See, milline tee üksilduse õndsuse avastamiseks valitakse, on igaühe enda teha. Me ei pea üksilduse eest põgenema ega seda kõigi vahenditega tõrjuma, vaid võime oma üksildust enese peale võttes ja seda jaatades leida selles Jumala ligiolu ja lunastuse.
Küllap on selleks vaja julgust. Aga meile on antud aeg nii pimeduse kui valgusega, nii üksilduse kui Jumala ligioluga harjumiseks. Doris Kareva sõnadega:
Harjutan vanadust, üksildust,
hüljatust, vaesust,
puudumist, mitteolemist.
Harjutan pimedust,
lõppude lõppu. Lõppude lõpuks
ei ole midagi karta.

Marko Tiitus

3 Kommentaari artiklile “Lõppude lõpuks ei ole midagi karta”

  1. Harri Kingo ütleb:

    Üksindust võiks vaadelda kaheselt – üksindus inimeste maailmas ja üksindus kui Jumalata olemine. Inimeste maailmas tuleb meil sageli olla üksi ja iseendaga, ja see on paratamatu. Kuid usklik inimene, kes on endale leidnud taevase Isa ja kaes on mõistnud oma pojasust, ei ole enam kunagi üksi.

    Kunagi nooruses kirjutasin luuletuse, kus muu hulgas olid ka need veidi esmapilgul vastuolulised read:

    seal on öödes üksindust kui soovin
    et Tema sel ööl oleks minuga

    Isegi olles ihuüksi inimeste maailmas ei ole me kunagi üksi, kui oleme leidnud endale Isa taevas.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)