Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Looming

07.08.2013 | | Rubriik: Kultuurielu

 

 

 

 

Valguse ainsus

Akna taga – kihulaste pärast mis kinni –
pääle kesköödki taevas kumab –
hele hämarus, hämarus hele.
Jasmiinide valgus on see
või pilvekse helendav kuma,
mis õiena mõtteisse sajab.

Ja süda mida-kedagi ootab
öises ses helenduses,
kuigi teab, et enam ei tasu –
valgus hääbuma hakkab
ja pimedus peale vajub
enne, kui tunneli otstes
sähvatab pimestavalt
kõiksuse valgus
kui ainsus.

Ilmar Vananurm
Juuni 2013

 
Hommiku poole

Päev tahab tõusta. Öö ei vaena enam valgust.
Näe hommikutuuli, mis ajavad vaimu
tormistele meredele!
Eeslinnade rongid sisisevad koidu
aeda tungides. Varsti ummistavad tänavaid ja sildu
rahvahulgad ja myra –
tagane vaikusse! Surutuna naistesumma, kes
trepist yles missale trygib,
põlvitada kirikunurgas! Jätta kõik ja alandlikult oodata
Ilmutuse imet!
Kiriku öö! Meenunud lapsesõnade kirg!
Mõistmatute palvete kogelus, sellal kui leebed
hinged kaevad pyhakute iidseid pilte …
Ingellik arm ja tervitus … seista ja oodata
tundmatuna keset usklike koori, et värav
võiks valla minna ja valgus meid krooniks, lähtudes
justkui meie armastatud naiste juustest.
1913

Ernst Stadler
(1883–1914)
Saksa keelest tõlkinud Lauri Sommer

 
* * *
Hei, parvemees,
kas tead, et kosk on ees!

Jah, tean, et võimatu on vältida,
kuid tiibu teen ja loodan lennata.

Kas valmis saad veel enne kuristikku?

Ei tea, teen tiibu teistele,
vaid nii on lootust saada enda
seljalegi tiivad ajapikku.
Kas usud sa, et tiivad töötavad?

Ma armastusest tiibu ehitan,
ei tunne materjali kandvamat,
ei kõvemat, ei kergemat.

Ma usun tiibadesse,
ja tõesti – lendu kõrgemat.

Andres Lehestik
Põlva Maarja kogudusest

 
Luikede rivi püha taeva all

Õhtuks lubas tormi, aga see jäi tulemata. Tuul kahlas kuidagi muretult pilliroos, laine laisalt saatjaks. Hommik tervitas rõõmsameelselt, saates luikede rivi püha taeva all.
Meenutasin, kuidas mu tädi Juula siis iga kord kööktoa akna alla istus ja Piiblit lugema hakkas. Pärast aga ütles: «Kui tugevad on linnud, nagu nad oleksid Taeva Isa poolt õnnistatud, et peavad iga rännutee vastu …»
Meie, lapsed, jooksime veski juurde. Sealt oli kõige paremini rännuteel asunuid näha. Nende kolmnurk lausa lummas meid. Ja kui me siis tuppa tulime, ütlesin tädile: «Linnud on ka targad … Seegi on see, mis neid rännuteel saadab ja et nad jälle oma tõotatud maa leiavad.»
«Loodus on neile helde ja ei ole helde, sest vaikusest tormideni pole pikk maa,» rääkis tädi.
… Taas sügis. Vananaistesuve sugemetega. Pihlapuude oksad koolduvad saagi raskuse all. Pilvelambad on rahutud. Vaatlen jälle luikede rivisid.
Mis see on, mis seal nõnda köidab?
Kluu-kluu-kluu! Jah, see igatsus. Ja kui vaatad tiibade sõudu, siis tead: selles on elutahet!
Maal rääkis naabrinaine: «See on karm saatus – olla rännuline! Mõnedki inimesed on sellise saatusega. Hoidku neid Jumal!»
Kuivõrd meie, inimeste elu, lindude ja loomade elu on seotud jumalusega, ei tea me täpselt. Sest on mingi salapära selles, mis teeb elu õnnestavaks ja õnnistatuks.
Kuni kevadeni seisab mul silme ees see luikede rivi rännuteele asumaks. See on elu enda õnnistus pakkuda inimhingele loodusest just sellist vaatepilti. Ja see on ka Jumala õnnistus, et elurännakud viiksid sihile – nii inimesed kui linnud …
Enda Naaber

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)