Loojaga vihmas ja päikeses

Eestimaa suvi on alati eriline, sadagu siis vihma või lõõsaku päike. Suvi kui nähtus, kui lühike viiv aastaringis, laiemalt aga eluratas pakub lühikest puhkust, hingetõmbepausi. Samas on see aeg kasvatada ja kasvada, teha töid, mis külmal aastaajal võimatu. Selles on tohutu janu jagada ja/või osa saada muusikast, hillitsetud tunnetest, südames hoitud palvetest. See on aeg laadida patareisid, nagu praegu moodsalt tavatsetakse öelda. Seepärast peetakse kogudustes peredele ja lastele laagreid, pakkudes ühtlasi koosolemise rõõmu.
Läinud nädal Vormsil oligi just kui kokkuvõte suvisest Eestimaast, kus pärast paari nädalat külma ja vihma valitseb troopiline kuumus, mida taluda aitab mõni õrn tuulehoog või pisutki karastav suplus. Aga ilm ilmaks, läinud nädalal, eelkõige olevipäeval tähistati sealse 14. sajandist pärit Püha Olavi kiriku taaspühitsemise 24. aastapäeva. Mõeldi ka neile, kes 70 aastat tagasi jätsid oma kodu, et põgeneda pealetungiva võõrvõimu eest.
Kiriku aastapäevi tähistati viimastel nädalatel ka mujal, näiteks Rannamõisas, Pühas ja Karjas. On hea teada, et jumalasõna levik ja pühakodade ehitamine on kestnud ajast aega ning on jätkuv. Põlvest põlve on tõde Jumalast ja piiblitarkust edasi antud ning selleks kogunesid lastetöötegijad nädalavahetuseks Vormsile laagrisse. Eesmärgiks ikka omavahel kogetu-õpitu jagamine, uute teadmiste hankimine, suhtlemine, palvetamine ja puhkamine. Muljeid suurlaagrist saab lugeda juba mõne aja pärast. Üks on kindel: üheskoos Jumalaga ja üksteisega, olgu vihmas või päikeses, uut jõudu ja uusi oskusi ammutades ei jää ka meie lapsed Jumalast puudutamata.
Rita Puidet