Lõikustänupüha – oktoobri teisel pühapäeval

Foto: Vera Kikas. Kompositsioon: Viimsi Perekodu.

Igal aastal mõtlen, et see sügis on kaunim eelmistest ning et teist sellist õieti ei mäletagi. Igal hommikul tervitab mind päike all orus veiklevate uduvarjude ning kargusega. Jumalik tunne on minna trepile kohvi jooma ja ühtlasi kaema seda Looja lummavat meistriteost. Hommik ongi hommik vaid siis, kui see rullub kohviaurudes ja Jumala imelise loomingu väljendustes.
On lõikustänupühaeelne aeg. Ja järsku näib iga looduses toimuv muutus tähendusrikkana. Üks aeg sulandub teise, üleminekutekeerises andume lootustele, unistustele, Looja rikkusele, söandamata kõigest sellest hingesoppe täitvast ometi õieti märkugi anda. On kummaline, kuidas me mõnikord seisame Temagi armastuses nagu kohmakad lapsed. Nagu ei teaks me, miks, või mida õieti tähendab see ootamatu magusalt valus sähvatus kusagil hinge varjudemaailmas.
Ööd on mahlakad sügishõngudest, mida kannavad äsja nopitud viljad. Ning kõige selle keskel seisab inimene, paludes oma kätetööle Jumala õnnistust.
Anna-Liisa Vaher
Foto: Vera Kikas