Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lõikust on palju, töötegijaid napib

02.11.2011 | | Rubriik: Jutlus

Issand määras teised seitsekümmend ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ja ta ütles neile: «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka! Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel! Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: «Rahu olgu sellele kojale!» Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal; aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise! Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: «Jumala riik on teie lähedal!» Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: «Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!» Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.»
Lk 10:1–12

Esitatud kirjasõnas on tegemist misjoniliikumise asutamisega Jeesuse poolt. Ta on välja valinud seitsekümmend kõlblikku jüngrit jumalasõna kuulutamiseks, piltlikult väljendatuna viljalõikuseks. Lõikust on palju, kuid napib töötegijaid. Läkitatud seitsmekümnest ei näi piisavat. Ei piisanud ka enne neid läkitatud seitsmekümnest ega oleks jätkunud ka kolmanda läkitamise seitsmekümnest. Neid ei ole jätkunud tänapäevani, sest lõikust on palju, kuid töötegijaid vähevõitu.
Miks on neid siis nõnda vähe?
Võrreldes nonde tingimustega, millised Jee­sus oma töötegijatele esitas, oli neid liigagi palju – koguni seitsekümmend. Kas selliseid töötingimusi pakkudes oleks kaasaegne tööandja võinud värvata seitsekümmend töölist? Vaevalt. Tööle tuli ju minna tänapäevases mõttes ilma eluks hädavajalikuta. Ja töötasuks vaid kasin lõuna. See polnud aga kõik. Tööle tuli minna huntide sekka. Pealegi ei saadetud jüngreid sinna – jällegi pildikeelt kasutades – mitte lammaste, vaid huntidele eriti suupäraste tallekestena. Ometi ei tulnud jüngritele pähe hakata Jeesusega vaidlema ega tingima. Nii oli öeldud ja nii tuli teha. Jeesuse jüngrid ei kuulu diskussiooniklubisse.
Milles seisnes nende töö?
Tuli kuulutada Issanda rahu ja Jumala riigi lähedust neile järele tulevas Jeesuses, seega siis sedasama, mida Jeesus ise kuulutas: «Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!» Saadeti ju tallekesed huntide keskele! 
Aga siiski, miks otse paljajalu ja paljaste kätega?
Seda nõudis nende töö iseloom: kuulutada Jumala riiki, nagu seda tegi Jeesus: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!» Jumala riik on vaimne riik ja sinna ei kuulu midagi sellest maailmast. Seepärast võis Jumala riigi kuulutajatel olla kaasas vaid kõige tarvilikum nende napi kehakatte näol. Isegi maailmas levinuim komme teretada ei väärinud pruukimist. Maailma meelsus tuli jätta seljataha.
Mis jumalariigi kuulutajad nad olnuks, kui inimesed oleksid neid näinud tulevat uhketes riietes, suurte pampude ja toreda saatjaskonnaga. Et Jeesusel ei olnud midagi tegemist selle maailma hüvedega, siis pidid ka tema jüngrid olema nendest vabad. 
Jüngritel oli kõvasti keelatud jääda linna, kus neid vastu ei võetud. Mida see tähendas?
See tähendas seda, et hundid lubasid tallekestel jääda endi keskele vaid tingimusel, kui nad olid nõus koos nendega ulguma, mida nad aga teha ei tohtinud. Jeesuse kogudus ei tohi püüda teha end meeldivaks maailmale, et huntidega linna jagada. Küll lõikuse Issand hoolitseb Jumala riiki kuulutavate tallekeste eest, et nende süda ei kohku ega lähe araks, kui nood jäävad tallekesteks ega tõmba lambanahkse kasuka peale hundinahka.
Peeter Põld on öelnud: «Mis aga pääasi: meie peame pöörduma – meelt parandama … me peame ümber orienteeruma oma mõtete ja püüete suhtes. See kõlab küll võõrana, kuid ei ole teist teed, kui tahame, et iga üksik meist areneks inimeseks tõsises mõttes ja kogu meie rahvas suudaks täita oma suuri ülesandeid.
Peame otsustama: kas jätkata senist arengurada oma inimvõimete uhkes teadmises ja naiivses tulevikuoptimismis, mis viib meid langusele – või – võtta revideerimisele oma senine suhtumine väärtusile ja anduda Jumala abiga tema riigi ülesehitamisele oma riigis ja rahva seas, mis kindlustab meile tuleviku.»

Jüri Raudsepp
,
emeriitõpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)