Lipu aasta ja iseseisvuspäev

Õnnitlen peatse rahvusliku suurpäeva, Eesti Vabariigi 86. aastapäeva puhul ja soovin Jumala kaitset isamaale ja rahvale.
Kui peame oma riigi sünnipäeva, siis tulgem kokku kirikutesse ja vabadussammaste juurde, viigem lilled ja pärjad vabaduse eest langenute mälestuspaikadesse. Nimetan seda selle tõttu, et see ei ole täna nii iseendast mõistetav asi nagu veel tosin aastat tagasi. Täna eelistatakse mugavat osadust televisiooni kaudu või nauditakse lihtsalt vaba päeva.
Olen pannud tähele, et kahjuks liiga vähe tuleb sellel päeval välja kooliõpetajaid ja õpilasi. Eeskujul on suur jõud, kui näiteks vabariigi aastapäeva puhul korraldatud vastuvõttudest osavõtjad tuleksid samas koosseisus ka 24. veebruari palvustele ja koosolekutele, see oleks kahtlemata võimas pilt. Tahaks küll soovida, et vabariigi aastapäev ei piirduks arvukate vastuvõttudega, mida korraldatakse omavalitsustes ja riigi tasandil. Pean väga vajalikuks, et sellel päeval õpiksime ja meenutaksime oma ajalugu.
Juudi rahvalt võime õppida, kuidas ajalugu kasvatada oma laste ja lastelaste südamesse. Ajalugu tuleb ikka uuesti ja uuesti jutustada, teel käies ja lauas istudes. Meie riik sündis nagu ime, pisike suurte vahele, vabadus saadi nagu Psalmis 23: «Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast! Ta katab mu ette laua mu vaenlaste silma all; ta võiab mu pea õliga, mu karikas on üleni täis!»
Nii nagu Taavet võitis Koljatit, võitsid ka meie esiisad ebavõrdse lahingu vastastega. Selleks julgustas neid nende usk. Nüüd meenutame, et oleme võinud alustada ligemale viieteistkümne aasta eest uut teed «Egiptusest Tõotatud maale». Mõnigi arvas, et tee orjusest vabadusse käiakse ära lühikese ajaga. Iisraeli ajalugu õpetab, et selleks vajatakse tervelt 40 aastat, seega on palju rohkem minna, kui käidud on.
Näeme enda ümber ja küllap endaski väsimust, lootuste purunemist, kärsitust ja käega löömise meeleolu. Selles ei ole midagi erakordset, nii oli ka Iisraeli rahvaga kõrbes. Rahvuslike suurpäevade tähistamise mõte on koguda jõudu ja tunnetada ühtsust.
Kirik kutsub oma liikmeid ja kogu rahvast tänu-, patukahetsuse- ja palvepäevadele. Õpetajate Konverents tegi ettepaneku pidada sellel aastal eriline palvepäev. Kavas on pidada üldine tänu- ja palvepäev nelipühade laupäeval, 29. mail. Käesoleval aastal tähistame ju oma sinimustvalge lipu 120. aastapäeva.
Lipu pühitsemise päeval, 4. juunil ootab Otepää kirik meid tänupäevale. Selle päeva üheks mõtteks võiks olla lipu pühadus. Mitu ümmargust tähtpäeva, nii kurba kui ka rõõmsat, langevad sellesse aastasse: 25. märts – 55 aastat märtsiküüditamisest; 9. mai – 85 aastat tagasi kinnitas Asutav Kogu ametisse Vabariigi Valitsuse; 19.–23. juuni – Võnnu lahingu 85. aastapäev; 23. august – 15 aastat Balti ketist; 31. august – 10 aastat okupatsioonivägede lahkumisest Eestist; 1. detsember – 85 aastat eestikeelset Tartu ülikooli.
Soovin, et me Eesti lipu aasta iseseisvuspäeval, 24. veebruaril võiksime langetada aukartuses oma pea meie suure mineviku ees ja usaldada tuleviku Jumala kätte.
Tiit Salumäe, assessor