Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Liliann Keskinen: koduigatsus tuleb ju ikka

07.08.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Soomlane Hannu ja eestlanna Liliann Keskinen ning nende tütred on alustamas elu maailmalinnas Peterburis. Varasemalt on nad olnud misjonäridena teenimas Omskis ja Tartus. Misjonäride tööperiood Peterburis on esialgu kolm aastat, aga seda aega võidakse pikendada.
Eesti Kirikule antud e-intervjuus ütleb Liliann Keskinen, et ootab kaaskristlastelt jätkuvalt eestpalveid ning tore oleks ka vahel kirju-kaarte saada.

Milline on teie uus kodu Peterburis?
Liliann Keskinen: Uue kodu leidsime 10. juulil, mil kruiis võimaldas veeta päeva Peterburis viisavabalt. Sellele eelnes kahenädalane aktiivne suhtlemine maakler Irinaga, keda kolleegid meile soovitanud olid. Ja mitte asjata. Üürisime avara kolmetoalise korteri, kust lastel on kooli minna 2 km ja Jaani kirikusse u 4 km.
Vaid tunni selles üürikorteris viibinuna tundub see esialgu küll tõelise palvevastusena. Peale muude nõudmiste tulevase kodu suhtes olin salamisi soovinud, et vähemalt üks puu mõnest aknast näha oleks. Ja maja taga ongi puudega ümbritsetud mänguväljak. Hannu salasoov oli rõdu ja selle avastasime ka, siis, kui olime juba otsustanud, et üürime selle korteri.
Enne korteriotsinguid olime Peterburis olnud väga põgusalt teel Omskisse. Olen keskkooli ajal (Liliann on pärit Põltsamaalt – toim.) seal ekskursioonil käinud ja sellest on head mälestused. Linn on väga ilus, aga tõeliselt SUUUUUUR.

Kuidas lapsed koolis hakkama saavad?
Tüdrukud lähevad Peterburi Soome kooli, mis asub kohe Maria kiriku kõrval: Hanna läheb 3. ja Miriam 1. klassi. Koolis õpib umbes 70 last, kellest mitmed on kakskeelsed (soome ja vene), nii võivad lapsed ka koolikaaslastelt vene keelt õppida. Tüdrukud oskavad juba öelda: totška, totška, vot glaza …

Seni on Eestist Jaani kogudust Peterburis käinud teenimas Arho Tuhkru ja Enn Salveste. Teie jääte esialgu kolmeks aastaks kohapeale elama ja teenima. Millised tööülesanded on teid lähetanud misjoniorganisatsioon kaasa andnud?
Palka maksab meile Suomen Evankelisluterilainen Kansanlähentys (Soome Rahvamisjon). Sama organisatsiooni kaudu töötasid Eestis näiteks Tuovinenid, nüüd Kirsti Malmi ja Lappalainenid. Olen nende misjonär aastast 1999, algul kaks aastat tähtajalisena. Kui lõpetasin 2002. aastal misjonikursuse, sai minust Soome kiriku diplomeeritud misjonär. Kogu aeg olen olnud muidugi ka EELK misjonär.
Meie tööks on Peterburi Jaani koguduse teenimine. Hannul diakonina, mina vastutan esialgu lastetöö eest. Ilmselt lisandub ajapikku veel teisigi kohustusi. Peale eesti keele läheb ilmselt ka vene keelt vaja.
Läheme küll teenima seal elavaid eestlasi, kuid ometi hakkame elama väljaspool oma kodumaad ning koduigatsus tuleb ju ikka. Meie kakskeelsed lapsed on elanud nii Siberis, Eestis kui Soomes, kuid nemad igatsevad ikka Tartusse, kus möödusid nende lapsepõlve kõige olulisemad aastad, millest on palju häid mälestusi.
Eestpalvete mõju oleme läbi aastate ikka tundnud, kuid alati on väga tore ja julgustav ka käegakatsutavat märki saada. Peterburi ei ole ju väga kaugel, nii et tere tulemast!
Sirje Semm

Pildigalerii:

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)