Leidnud tunnustust oma tööga

Peterburis sündinud, rahvusvahelise eesnimega Philip Aleksander Tammarust sai tuntud kirikuõpetaja Ameerikas.
1999. aastal ilmus Ameerika Ühendriikides Seabrookis raamat «1949–1999 Estonian Americans», kust leiame 25 aastat sealset eesti kogudust teeninud õpetaja Philip Tammaru (1935. aastani Tammann) eluloolise ülevaate.
Sündis ta pere kolmanda lapsena 8. veebruaril 1909 Peterburis, kus tema Viluverest pärit isa Peeter oli tõstetoolide vabriku meister. Pärast abikaasa surma otsustas ema Marie tütre ja noorema poja Philipiga asuda Eestisse, vanem poeg aga jäi Venemaale.
Elukohaks sai Pärnu, seal lõpetas Philip 1928 poeglaste gümnaasiumi ja jätkas sügisel õpinguid Taaralinnas alma materis. Aktiivse tudengina osales ta Akadeemilises Usuteadlaste Seltsis ja korporatsioonis Sakala, oli üliõpilaste segakoori liige. Lõpetanud teoloogiastuudiumi 1934, oli ta prooviaastal Pärnu Eliisabeti koguduses praost August Arumäe juures. Lauluhuvi ei jätnud teda ka siin – ta laulis kirikukooris ja esines solistina.
10. veebruaril 1935 ordineeris piiskop Rahamägi Philip Tammaru Tallinna Toomkirikus ja mõni kuu hiljem, 15. juulil oli Rakveres tema ja Aino Ernitsa laulatus. Vastne õpetaja määrati teenima Pärnu-Jaagupisse, kus perre sündis poeg Tarmo. Vaid viieks aastaks jäi noor pere Pärnu praostkonda, siis oli Tammaru uue võimu tulekul sunnitud tööd vahetama. Perega koliti Tartusse, kuid pereisa, leides tööd Tallinnas raamatupidajana, oli sunnitud kahe linna vahet sõitma.
1942–44 sai temast Mehikoorma õpetaja, sealt algas perega põgenikutee. Esialgu Saksamaale, kus ta oli Hanau laagris vaimulik, eesti keskkoolis õpetaja ja abistas hädasse sattunud kaasmaalasi. Pärast kuut aastat laagrielu asus pere Ameerika Ühendriikidesse, kus Philip Tammaru jätkas tööd vaimulikuna.
Tema teenistuskäiku jäävad kogudused Virginias, Ohios jm ning eesti kogudused Indianapolises ja Clevelandis. Ohio perioodil töötas ta ka raadiojaamas Vaba Euroopa. Jäänud 1973 pensionile, jätkas ta õpetaja Hans Rebase järel jumalasulase tööd Seabrooki eesti koguduses – ja seda tervelt veerandsada aastat. Abikaasa Aino teenis tema kõrval üheksa aastat organistina. Mõlemad olid aktiivselt tegevad sealsete eestlaste seltsielus. 1983. aastast jäi Philip Tammaru hoida ka Philadelphia kogudus.
Tammaru huviks oli filateelia, ta oli mitu aastat Bridgetoni filatelistide klubi president.
Kahel korral on Philip Tamm­aru pälvinud USA Kongressi tähelepanu: palvustega Eesti Vabariigi aastapäeval 1974. ja 1983. aastal. Tema elulugu on avaldatud Ameerikas ilmunud teoses «Who’s Who in Religion».
1998. aasta 3. septembril kustus Philip Tamm­aru eluküünal, ta on maetud Northville’i eestlaste kalmistule.

Rita Puidet