Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest 4.

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

4.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Gigantse töö ära teinud Masingu Kolleegiumil on juhtunud ka pisikesi maitsevääratusi Jaan Kiivit seeniorile saadetud kirjade toimetamises (vt Toomas Paul «Uku Masing ja naised», Sirp 22.12.2006), ning isiklike, eriti tundeliste kirjade puhul ongi vääratamise oht väga suur, sest Masing võis olla väga terava ytlemise ja valusalt ausa pihtimisega. Mõnigi asjasse kaudselt puutuv inimene on veel elus ja mõne kadunu mälestus on rumala, sensatsiooni otsiva tähelepanu poolt haavatav.
Praegu on kolleegiumile yle antud Masingu kirjad oma esimesele armastatule. Mina soovitaksin mitte tegelda teemaga kahe inimese kirjavahetuste kaupa, vaid avaldada valiku neist sadadest väga eriilmelistest saadetistest, mis Masing kymnetele inimestele läkitas – see võiks eluperioode ja tundetoone komponeerides anda suurepärase, ajas liikuva ja kergelt muutliku tooniga privaatse proosa­fragmentaariumi. Muidu võib lugeja teele kerkida samasugune raamatumyyr ja tekkida passiivsus, nagu on juhtunud Masingu luule puhul.
Tema luule elas õhukestes esmatrykkides (ilusamad neist on «Neemed Vihmade lahte» ja Vello Salo kirjastatud «Kirsipuu varjus») ning kirjutusmasinal ymber löödud käsikirjades, mida reliikviatena edasi anti – neis oli sees kas autori kujunduslik taotlus, kirjastaja ind või lugeja huvi. Aga pahatihti luule lämbub suurtes takkajärele-tellistes, kus ei osata piiri pidada ja valida. Raamatute kompositsioon on raskepärane. Algaja Masingu-lugeja ei jõua sadu lehekylgi haarata ja nädalate kaupa selekteerida. Täna vajaks ta sissejuhatavat valikut, esimest vapustust. Siis ehk võiks iga päev lugeda midagi suurtest raamatutest. Kuid jätame selle…

Tahtsin öelda, et Masingu kirjad on veel yks huvitav osa tema loomingust. Jyngrid said talt posti teel palju eluks vajalikku tuge. Muidugi on epistolaaria võluv ja väga vaba proosažanr. Neis kirgastes ja meeleheitlikes Leena-kirjades on midagi, mis meenutab Kafka kirju Milenale – armastuse sygav mõistmine, ning mõlemal oli see armastus oludest piinatud, väga isikupärane ja intensiivne. See tunne on kunstilisel kujul juba jõudnud avalikkuse ette – eks ikka Uku Magellani-lauludena.
Kui mina sellest loost novelli kirjutasin, siis mitte pretensiooniga viimset tõde päevavalgele tuua, vaid jätsin endale mõnel pool ka kirjanduse vabadusi, sest igasugune tagantjärele jutustus on nagu maastikumaal, milles kohtuvad kujutatav ja maalija sees olev. Sama võib öelda selle kohta, kuidas Kaplinski «Sellessamas jões» Ukut kujutas – osalt väga täpselt ja tõepäraselt, osalt nii, nagu talle sobis – see on kirjaniku õigus, millega muidugi kohe liitub inimese hingeline vastutus selle ees, keda ta kujutab.
Karma kypseb meis kõigis ja ega Masinguga nalja ei ole. Mina tajusin kirjutades mingit sidet, mille intensiivsus oli kohati õnnis, teisal päris ränk ja kippus oma elu sassi lööma. Vahepeal oli see juba paine moodi, oma liha ja vere andmine teise aja tontidele, võib-olla midagi sellist, mida Uku on tunnistanud enda ja Sumeri kuningate kohta. Pärast novelli ilmumist helistas mulle vihane Tuule Niit, kes oli lugenud Raivo Raave Masingu naistevihkamise myyti natuke kohmakalt kummutada pyydvat artiklit Uku naissuhetest (EE 23.8.2007) ja leidnud sealt viite minu kirjatööle. Tema esialgne arvamus oli, et tegu on Masingu originaalkäsikirjaga, mille ma olen oma nime all välja andnud.
 
Näete siis, kuidas reaalsus ja väljamõeldised vahel põimuda võivad. Aga usun, et elus, mis ju mytoloogiast ja tunnetest harva hoolib, oli paljugi toimunust hoopis ilusam ja ka karmim. Ainult hilise armumise kui syndmuse tähendus tundub sama suur olevat nii reaalsuses kui fiktsiooni poolel ja nende puutepinnal, mis ongi see võimatu võimalikkuse tee. Peab ytlema, et see suhe ei diskrediteeri kuidagi Eha Masingut – Eha jäi seal kannatavaks, kuid vägagi arusaavaks, isegi õilsaks. Ta andis oma suuremeelsuses Uku vabaks ja nad kasvasid hiljem jälle hingeliselt kokku. Ma arvan, et ta oli tark naine, kes mõistis seda, et geenius vajab mitmeid katalysaatoreid. Hilised kired on maailmakultuuri rikastanud ajast aega.
Masingu poolt vaadates oli see pessimistile antud vabanemise lootus, tõelisema elu võimalus, uskumatu, kaheldav, kaotatav. Loomulikult oli tegu konfliktse looga, mis paljudele moraliseerimiseks ja pilkamiseks alust andis ning sai Uku konsistooriumist lahkumise põhjuseks, kuid see oli oma sisus pyha, otsene, õnnis ja valus. Ja muidugi mõistmatusest haavatav ja loomult saladuslik.
(Järgneb.)