Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest 2

2.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Samas on mingil sugulusastmel maailma vaimuruumis liikudes tema mõtetega aeg-ajalt kohtumine loomulik ja sympaatne – minu suuna nimi on niisiis mitte mahasalgamine, vaid oma ringile minek.
See jutt liigub sinna-tänna nagu väike oja, aga ta põhiline voolusäng on Masingu elu ja luule aastail 1959 ja edasi. Minu jaoks on see tema elu teine tulipunkt või tähtis aeg. Esimene oli see tuntud «nägema hakkamine» 1933/34. aastal, siis, kui ta siin lähedal Einul avastas tee välja oma argisest minast, märkas sulalund pärnatyvel. See oli kutsumisnägemus nõidade leksikas – inimeses hakkas midagi selgima, ta sai suuna kätte.
Lapsepõlvest peale ymbritses teda hernhuutlus, selle kandi iidse näoga loodus ja kohalik murre. Pärast tegeles ta teoloogiaga kõige laiemas mõttes, elas mässulise uskliku elu, õppis ylikoolis, kus talle tekkis kummalise imelapse oreool, käis stipendiaadina Saksamaal, luges tohutul hulgal muistseid yrikuid ja õppis keeli, nägi sakslaste pedantsust ja fašismi tõusu ning kirjutas tagasi tulnult oma toa seinale araabiakeelse needuse Hitlerile – see oli mõni aasta enne sakslaste tulekut.
Siis tuli ylikooli loengutes alanud ja kooseluks kasvanud suur armastus Eha Gnadenteichi või ukulikult eestindatult Tuulemaa vastu (mõlemad armastajad muutsid oma nime ja saatust – Hugo Albertist sai Uku), perekonnaelu ja varsti ka sõjaõudusi, kus ta pommitamise ajal keldris istus ja sinna toodi yks tänaval tabamuse saanud haavatud poisike… Sellised asjad mõjusid ta peale väga, ytles kunagi Eha Masing.
Sõja paiku ja järel oli ta tervis kehv, tuberkuloosihaigena pidas ta end peatseks surijaks. Ja siis see sõjajärgne vaene aeg, kus ta pyydis enda hinge elus hoida maalimise ja huvitavate asjade tõlkimise, aia tegemise ning suviste looduses hulkumistega.

Mis sel ajal Eesti luules toimus – enamik endisi tippe olid kas emigreerunud, Siberisse saadetud, ideoloogilise koostöö vabatahtlikult valinud, selleks sunnitud või sellest keeldunud ja raskes majanduslikus olukorras –, sealsamas Tartus vaikis nukralt ja tõrjutuna kaasarbuja Alver, mere taga igatsesid Ristikivi, Kangro ja teised koju tagasi, aga see kodu oli juba nagunii muudetud.
Võib öelda, et sõda jättis varemeisse ka inimesed, ning ylesehitamine ei käinud nii kiiresti kui majadel – loomingule oli tollases elus yldse vähe ruumi. Eesti luule esimesed arglikud elustumispyyded olid Jaan Krossi vabavärsikatsed, Ellen Niidu ja Debora Vaarandi loodus- ja tundelyyrika poole pöördumine viiekymnendate lõpus – ja kummaline, et Masingu luule, mida tihti peetakse kuidagi eraldiolevaks, käis samuti läbi inkubatsiooniperioodi ja elavnes yldise luuleuuendusega ysna samal ajal.
Aga jah, enne kuuekymnendate tulekut oli Kodu-Eestis luule poolest ysnagi vaikne. Ja päriselt ei suutnud seda vaikust yletada Ukugi, kuigi ta plaanipäraselt luule juures pysis ning yksikute kirgaste eluhetkede ja kujutlusreisidega lootust lõkkele puhuda pyydis, ning igas kogus on mõned väga väärtuslikud palad, mis aga paraku teiste sisse ära kaduma kipuvad. Minu jaoks oli neljakymnendate keskpaigast kuni viiekymnendate lõpupooleni Masingu kui luuletaja seisuaeg, keskea kriis, kui seda nii sõnastada. Tekstid läksid vormellikeks, ettevõetult ratsionalistlikeks, pilkavateks ja õpetlikeks, hoiakud kinnistusid ja kordusid, kohati muutus öeldav natuke nagu haruldaste sõnastusviiside laboratooriumiks.

Riimiline luule, mis noore Masingu käes õitses ja on andnud tema praeguseni vist tuntumad laulud, muutus kammitsaks, milles sai kyll akrobaatilisi trikke teha, aga see polnud käimine ja elamine, vaid meisterlik spliin. Riimivarud ammendusid tasapisi ja hakkasid korduma, armsamad rytmid olid juba tyki aja jooksul läbi proovitud – nagu ta ise «Surijas Sandiristilt» (1951–58) nentis, oli ta «neidki linu /juba/ sugend».
Masingu sõjajärgse luule suursaavutus oli vabavärsiline poeem «Piiridele pyydes» (1945–50), mis koondas kogu ta tollase tunnetuse. Pärast seda on mõnda aega ainult pudemed. Segavat oli tollal paljugi – kas halvenes jälle tervis, kopsus oli kavern, kylmetused, igemepõletikud ja tuberkuloosiköha ei lasknud millelegi muule mõelda, 1949 suri Uku isa Aadu, mõne aasta pärast järgnes talle ema Anna, muremõtteid põhjustasid vaesus ja tõrjutus või tuli teha vastumeelseid töid ning suhelda inimestega, kellega ei tahtnuks.
Ja siis, kymnendi lõpus kingiti talle hilise uuenemise and. Teate kyll neid tema jutte elusamusest. Siin võib ehk öelda, et luule intensiivsus võrdub peaaegu alati elu intensiivsusega ja elutunde täiustumine on armastuse täiustumine.
(Järgneb.)

Lauri Sommer