Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Laululooja Rihhard Iher

02.03.2011 | | Rubriik: Persoon minevikust

Rihhard Iher (1910 – 1980)Rihhard Iher sündis 1. aprillil 1910 Võrumaal Sõmerpalu vallas Osulas ja suri 31. augustil 1980 Tartumaal Rannus; maetud Osulasse Prassipalo surnuaiale. (Vaata lisa «Eesti kirjarahva leksikon». Tallinn: Eesti Raamat, 1995).
Kiriku laulu- ja palveraamatus on tema sulest laulu nr 55 sõnad ja nr 438 tõlge.
1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni on ta kirjutanud mitukümmend vaimulikku lauluteksti J. L. E. Punscheli viisidele, mis on kogutud kirjutusmasinal kirjutatud käsikirjalisse kogumikku (kokku 139 lk). Kogumiku, mille esileht (pealkiri) puudub, olen saanud prof Robert Kannukeselt.
Kuna Iheri tekstid on kirjutatud sõja lõpu ja uue okupatsiooni alguse väga tugeva mõju all, oli omal ajal raske sealt midagi lauluraamatusse leida. Lauluraamatuaasta puhul on aga sobiv esitada näitena üks Iheri laulutekst.
See on heaks näiteks, kuidas tuttavad kirikulaulude viisid on paljusid väga erinevatel aegadel ja olukordades inspireerinud mõtteid ja tundeid värssidesse panema.
Järgnev laul on pärit käsikirjalisest kogumikust lk 97–98.
Ivar-Jaak Salumäe

Vabaduspäeval 1945
Nüüd oleme vast tunda saanud,
mis libisenud meie käest,
ja mis on lõppeks alles jäänud
me uhkusest, me omast väest.
Nüüd kätel võõrad ahelad / kui kadu laulavad.

Vaid mälestusis kaunid päevad
suurt soojust, valgust hõõguvad,
neid terve rahva silmad näevad
kui ihaldatud õnnemaad.
Kuid õnnemaa jäi kaugele / ja valu järele.

On nii, et täna kõik me kodud
kui hauakaldal seisavad.
Ei kõla hõisked, kõlba joodud,
suud murelaulu laulavad!
Sööb tuhandete silmi lein / ja südant raske piin.

On nii, kui oleks Jumal heitnud
meid õnnetee päält kõrvale
ja karistuseks ära peitnud
nii kuu kui tähed, päikese.
Me ümber ainult pimedus / ja valu, viletsus.

Kas selles öös veel kordki valgus
võiks uueks päevaks puhkeda
ja uue õnne kaunis algus
siit pimedusest lähtuda?
Või on see loojak täielik, / ööks terve igavik?

Ei! ütleb süda. Veel kord koidik
maad kallist, kaunist kirgastab,
ning see, kes täna ori, heidik,
kord kätelt pillab ahelad.
Ei ole Jumal jätnud meid, / me ees veel pikki teid!
(Viisil: Mu jõud, Sind tahan armastada.)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)