LAULU LUGU – Laul igavesest rõõmust ja rahust

«Te Deum» kuulub kiriku suurte tänulaulude hulka. Algselt oli laulutekst ladina keeles. Üks traditsioon nimetab selle autoriteks Ambrosiust ja Augustinust. Iirimaa käsikirjades on selle autoriks peetud piiskop Niketas Remesianast, kes suri umbes aastal 414.
Kõige tõenäolisem on, et laulu sõnad on loodud 5. sajandil ning see on kontaminatsioon mitmest tekstist. Varaseim käsikiri on 7. sajandist pärit Bangori Antifonariumis, kuid teadlased on leidnud ka mõned lauluread Küprianuse teosest «De Mortalitate», mis pärineb aastast 272. Kloostripalvetes kasutati «Te Deumi» hommikupalvustel alates aastast 500.
«Te Deum» koosneb kolmest osast: kahest hümnist ja litaaniast. Laul algab kolmekordse kiitusega: kiites Jumalat, kes on Isa ja Issand üle kõigi loodu. Taevaväed kiidavad Jumalat «Sanctuse» sõnadega (Jesaja 6:3) ning Uue Testamendi apostlid, prohvetid ja märtrid lisavad oma hääled. Võitlev kirik maa peal kajab vastu kiitusega ning annab Kolmainu Jumalale järgmised omadused: Isa – võimas, mõõtmatu; Poeg – Jumala ainusündinu ja Püha Vaim – rõõmustaja.
Teine osa «Te Deumist» kiidab Kristust kui Aukuningat ning Poega, kes tuli ilmale, et võita surma ning avada taevariik kõigile usklikele. Samas on Ta ausse ülendatud ning tuleb taas kohtumõistjana õigust jagama. Teine osa lõpeb tunnistusega, et Kristus on meid lunastanud oma verega selleks, et saaksime osa igavesest rõõmust ja rahust.
Traditsiooniliselt lõppes «Te Deum» sõnadega «Meid taeva rõõmu juhata, kus saame rahu jäädava». Sellele lisati salmid, mille inspiratsioon tuleb Piibli psalmidest 28:9, 145:2, 123:3, 56:2a, 56:4 ja 31:2.
«Te Deum» kiriku laulu- ja palveraamatus, laul number 478, on jagatud kahte gruppi, et saaks seda laulda antifonaalselt. Siin võib olla koor ja kogudus, mehed ja naised või on kirikulised muul viisil jagatud kaheks. Uus lauluraamat, laul number 45, jaotab laulu nii, et osad on jagatud õpetaja, koori ja koguduse vahel. «Eesti Maa Rahva Koddo- ja Kirriko-Ramat» ei jaga «Te Deumi» laulus number 156 salmideks ega määra, kes millise osa laulab, vaid tekst jookseb järjest.
Martin Luther kiitis «Te Deumi», pidades seda oma sisu poolest sama väärtuslikuks kui Apostliku ja Athanasiuse usutunnistusi. Ta tõlkis selle laulu saksa keelde aastal 1529. «Evangelisches Gesangbuch Ausgabe für die Evangelisch-Lutherischen Kirchen in Niedersachsen und für die Bre mische Evangelische Kirche» (1994) jagab «Te Deumi», laulu number 191, nõnda, et saab laulda antifonaalselt kahe grupiga. Varajasem väljaanne «Evangelisches Kirchengesangbuch Ausgabe für die Landeskirchen Rheinland, Westfalen und Lippe» (laul number 137) jagab «Te Deumi» koori ja koguduse vahel osadeks.
Soome Evangeelse Luterliku Kiriku «Virsikirja» laul number 320, «Te Deum», on jagatud nii, et saab antifonaalselt laulda kahe grupiga. Laulu on soome keelde tõlkinud Mikael Agricola (umbes 1510–1557) 1544. aastal ja uuendanud Jaakko Suomalaineni ehk Jacobus Finno (1540–1588) lauluraamatus, mis ilmus enne aastat 1583. Teine versioon «Te Deumist» ilmus «Virsikirjas» number 321 all ning on tõlgitud soome keelde rootsi keelest.
Eestikeelse teksti on kiriku laulu- ja palveraamatu jaoks koostatud õpetaja Ivar-Jaak Salumäe, kasutades ladina-, saksa-, soome- ja eestikeelseid materjale. Viimati redigeeriti teksti seoses EELK lauluraamatukomisjoni ja E.E.L.K. lauluraamatukomitee materjalide korrastamisega lauluraamatu ladumiseks 1990. aastal.
Gustav Piir