LAULU LUGU – Ihkaja saab päästetud

Meie väike armas Eesti on paikkonniti olnud läbi aegade rikas mitmesuguste erinevuste poolest, olgu siis nendeks rahvariided, keelemurded, lauluviisid või tugevasti väljakujunenud kohalikud traditsioonid. Kogu sellest rikkusest võime nii mõndagi ammutada tänini.
Pikk ajalugu
Kaua aega kulgesid kõrvuti põhja- ja lõunaeesti keel oma kasutajaskonna, mõjupiirkonna ja kirikukirjandusega. Nii on ka lõunaeesti-keelsel kirikulaulul oma pikk ja ilus ajalugu, milles üheks olulisemaks aastaarvuks on 1685, kui Riias trükiti Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat, mis sisaldas 133 koraali, valdavalt riimis, kuid osa ka proosatõlkes.
Järgnevad sajandid tõid kaasa uusi trükke ja uusi laule, kusjuures näiteks 1874. aastal Tartus H. Laakmanni kulu ja kirjadega trükitud Tarto=ma=kele Laulo=Ramat sisaldab 445 nummerdatud laulu ja väikese lisa.
Kuna kõik minu vanavanemad olid pärit Tartust või Tartumaalt, sai sealne keel oma soojuse, laulvuse, tundelisuse ja nüansirikkusega mulle väga lähedaseks ja armsaks. Kuigi mu koolitatud vanemad murdekeelt harilikus kõnes ei kasutanud (isa vend ja ema õde jäid toredat tartu keelt kõnelema kuni oma elu lõpuni), tundsid nad hästi tartumaa-keelset lauluraamatut ja oma vanemate harduskirjandust.
Kirjandushuviline koolipoiss
Kui 1980ndail aastail kõik lauluraamatukomisjoni liikmed said võimaluse ja ülesande otsida ja välja pakkuda uusi laule koostatava lauluraamatu jaoks, tuli tookordne Räpina koguduse õpetaja, praegune Pärnumaa praost ja Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Andres Põder ühele koosolekule, kaasas kaks laulu Tartumaa-keele Lauluraamatust, mille ta tänapäeva eesti keelde ümber oli luuletatud.
Komisjoni liikmetele hakkas eriti meeldima hoogsalt kaasahaarav ja rõõmuküllane laul sõnumiga Kristuse ülestõusmisest. Nii tuligi Kiriku laulu- ja palveraamatusse laul nr 119 Võidu saanud, võidu saanud nüüd on süütu Tall. Algupärane tekst kõlab nii: Võimust võtnu, võimust võtnu om nüüd meie voon, ke om jätnu, ke om jätnu ello risti puun.
Juba Pärnu koolipoisina sai Andres Põder tuntuks kirjandushuvilisena, kelle vaim erk ja sulg osav luuleridu seadma. Peagi said nähtava kuju käsikirjalised (kirjutusmasinal paljundatud ja illustreeritud) almanahhid ja temaatilised pühendusteosed. Ja kui lauluraamatukomisjoni ettepanekul kuulutati välja rahuteemaliste laulude konkurss, sai auhinnavääriliseks Andres Põderi värske ja jõulise sõnumiga ning 1980ndate aastate kohta julge väljaütlemisega laul Miks on neid, kes teiselt võtnud leiva, sõna, kodumaa? (KLPR 460).
Meeleldi lauldud
Pöördudes tagasi vaadeldava ülestõusmispühade laulu juurde, tuleb ütelda, et selle autor ei ole teada. Kui enamuse laulude puhul selles tartumaa-keele lauluraamatu väljaandes on ära toodud saksakeelse originaalteksti algusrida, siis siin seda tehtud ei ole. Kas tegu võiks olla eestikeelse algupärandiga, ei julge ütelda.
Laulu särav viis pärineb vennastekoguduse lauluvarast ja selle nimiviis on Jeesusele, Jeesusele tahan laulda ma (KLPR 296). Laul on olnud olemas juba vähemalt aastal 1735. Uues Lauluraamatus oli see lauluviis kasutusel ühel korral, kuid kogudused oskasid ja tahtsid seda laulda meeleldi.
Samas meenub mulle lapsepõlvest, et see oli üks neid laule, mille puhul sai ära õpitud nende salapäraste kordamismärkide :,: kasutamine. Praeguses lauluraamatus on neist loobutud. Lauluraamatu kasutajail on aga asemele tulnud vajadus tunda noodikirja ja -märke, eriti just kordusmärke, ilma milleta ei ole sageli võimalik esimesi salme kaasa laulda (vt eriti KLPR 247).
Olgu siis meil Jubilate-pühapäeval rohkesti rõõmu hõisata koos laulikuga: Jeesust kiitke, Jeesust kiitke! Inglikooriga ühte liitke, ühte liitke tänu lõpmata!
Jaak Salumäe