Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Laulsid seeniorkoorid

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

18. oktoobril esines Tallinna
Rootsi-Mihkli kirikus kaks meeskoori.

Meie mehed on kuhugi kadunud. Kui palju on
veel jäänud neid valdkondi, mille kohta võib öelda, et need on meeste alad?
Pole ju kuigi palju aega tagasi, kui arstid ja koolmeistrid olid kõik mehed.
Pastoritest ja vöörmündritest rääkimata.

Muusikagi pole erand. Viiul ja flööt teadagi
sobivad naisterahvale. Aga meil on nüüd juba ka naistšellistid, klarnetistid,
saksofonimängijad, isegi nais-trummi-, oboe-, metsasarve- ja
kontrabassimängijad. Organistid muidugi ka. Publikki koosneb enamasti naistest.
Isegi sealt on mehed kadunud.

Laulavad seeniorid

Aga tühja sest! Pole ju tähtis, kes pillile
hääle sisse saab. Aga proovige sellises meestepõuas segakoori püsti hoida! Olen
näinud koore, kus laval 20–30 naist ja nendele vastukaalu pidamas 5–6 meest.
Lausa nutt tuleb peale! Ja katsuge meeskoori kokku saada. Ärge parem
proovigegi! Või siiski – katsuge õnne seenioridega. Nemad veel laulavad. Rasket
ja moodsa helikeelega kava nad välja ei vea – aastad annavad tunda, aga
lihtsam, klassikaline helikeel on neile täiesti jõukohane.

Selles võisid  veenduda need, kes läksid 18. oktoobri õhtul
Tallinna Rootsi-Mihkli kirikusse. Esinesid kaks meeskoori, mõlemas 40–50
lauljat. Ühendkoorina sajaliikmeline koosseis.

Eakad mehed, paljunäinud mehed, aga
sealjuures ka kohusetundlikud mehed, kes koondunud Eesti Meestelaulu Seltsi
Tallinna Meeskoori ja Soome meeskoori Laulu-Miehet iseäraliku nimega
seeniorkoori Urisevat Ukot. Dirigendid samuti paljunäinud ja kogenud mehed:
Kuno Areng, Jüri Rent, Reijo Pajamo, Olli Mykkänen ja Olli Nuotio.

Väärika süvenemisega

Mida suudavad ära teha eakad mehed ja eakad
dirigendid? Tuleb tunnistada, et eakate meeste hääled peavad ajale märksa
paremini vastu kui eakate naiste hääled. Säilivad ülemised obertoonid, enamasti
muutub hääl aastatega isegi kandvamaks, tüsedamaks, hääle jõudki käib noortest
meestest üle. Reageerimine jääb aga aeglasemaks, väheneb ka hääle paindlikkus.
Nii et – laulud ärgu olgu keerulised, aga mehised ja sügavmõttelised küll.

Sellised laulud kõnesoleval kontserdil
kavas ka olid. Sümpaatne oli tõdeda, et välja oli tuldud oma maa heliloojate
loominguga: F. Paciuse «Suomen laulu», L. Madetoja «Kaunehin maa», T. Kuusisto
«Suomalainen rukous», V. Pesola «Suomenmaa», J. Sibeliuse «Sydameni laulu», P.
Sarapiku «Ma lillesideme võtaks» jne.

Kõikides esitatud lauludes oli midagi oma
maast ja rahvast, tema töödest ja tunnetest. Pole vaja lisadagi, et kõik need
laulud kanti ette elunäinud meestele kohase sügava sisutundmisega, väärika
süvenemise ja tõsidusega, mis täiesti korvas kohatise intonatsioonilise
ebatäpsuse.

Kirik kui jumalakoda. Kirik kui
kontserdisaal. Milline muusika sobib hoonesse, kui see on ühtaegu kirik ja
kontserdisaal? Muidugi selline, mis viib meie mõtted Jumalale.

Kas ilmalik muusika, mis kantud
isamaa-armastusest ja -meeleoludest, on kooskõlas jumalatunnetusega? Kas P.
Sarapiku soe pilt Eesti kodust «Rukkivihud rehe all» ja jutustav-kirjeldav
saaremaalik eesti rahvalaul «Viire takka» 
sobivad kirikuse? Või kontserdi lõpulood J. Sibeliuse «Finlandia» ja G.
Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm»? Ilmalikud lood küll, aga kas nad kõrgema
vaimsuse kandjaina ongi nii ilmalikud?

Mati Märtin