Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lähenedes aastale 2017 1. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

1.
Ühe Saksamaa ajalehe artiklis seisis aasta 2017 tähenduse kohta kesksel kohal sõna Ratlosigkeit ehk nõutus. Tänapäeva ajakirjandust iseloomustabki nõutus, siis kui on vaja kirikliku elu sündmusi positiivse poole pealt kajastada. Teadmisest, et seda aastat võib pidada 500 aasta möödumiseks reformatsiooni algusest, ei piisa postmodernses Euroopas reformatsiooni sisulise tähenduse mõistmiseks ega talle täna väärika koha andmiseks.
Strasbourgis 4.–11. juulini toimunud Institute for Ecumenical Research’i korraldatud oikumeenilisel seminaril «What to Do about 2017?» vaeti, mida saavad luterlased ja teised konfessioonid koos mitte üksnes meenutada, vaid ka tähistada. Kogu seminari juhatas oskuslikult oikumeenilise instituudi juhataja professor Theodor Dieter. Tema sõnade kohaselt eraldatust ei saa tähistada, küll aga koos tehtavat.

Algus oli Wittenbergis
Reformatsiooni esile kutsunud ja selle kulgu soodustanud tegurid olid keskaja jooksul küpsenud, nende hulgas ka igatsus isikliku vagaduse teistsuguseks, uuendatud viisil kogemiseks. Näite võib tuua Martin Lutherist endast, kes oli oma õndsuse pärast sügavates kahtlustes ning tõeliselt kartis taevast Kohtumõistjat. Seesmine kriis valmistas pinnase jumala armust kõneleva usutõe ilmutusele.
Lutherile on tagasi viidavad inimese õndsaks saamist puudutavad olulised teoloogilised aktsendid. Need on saanud lausa lühida formulatsiooni kuju: sola fide, sola gratia, sola scriptura, solus Christus = üksnes usu alusel, üksnes armust, üksnes pühakirja põhjal, üksnes Kristuse kaudu. Seda, et need selgelt esitatud põhitõed on saanud aluseks kõikidele reformatsioonist sündinud usuliikumistele, kinnitas enamik kõnelejaid.
Juba üksnes nimetatud põhimõtete koondist piisab Lutheri poolt liikuma lükatud reformatsiooni ühiseks tähistamiseks protestantlike kirikute poolt. Võib aga lisada, et seda arusaama inimese õndsakssaamisest üksnes usu alusel, üksnes armust, üksnes pühakirja põhjal ja üksnes Kristuse kaudu kinnitavad nüüd ka vanad kirikud nii idas kui läänes.
Otsides kaasajal leiduvaid võimalusi ühiste usuliste arusaamade tunnistamiseks, viitas katoliku kiriku poolne kõneleja dr Angelo Maffeis Vatikani II kontsiili järgsele muutunud olukorrale. Muu hulgas nimetas ta katoliiklaste ja luterlaste ühisavaldust usust õigeksmõistmise kohta. Seminaril otsisidki erinevate konfessioonide esindajad neid teemasid, mis võiksid reformatsiooni alguse 500. aastapäeva tähistamise raames haakuda.
Reformeeritud kiriku professor Michael Welker kõneles Kristuse kolmekordsest ametist kuningana, prohvetina ja preestrina. Jeesuse tegevusest alguse saanud jumalariigi tuntavaks saamise ja tuntavaks tegemise toime maa peal julgustagu meid täitma jumalikku misjonikäsku. Sellega käivad kaasas pedagoogilised ja diakoonilised ülesanded ning tegevus kiriku ja kogu ühiskonna reformeerimiseks. Siit võis välja lugeda aktiivset eluhoiakut, tööd nii kristluse kui meid ümbritseva maailma uuendamise eest.
Eneseanalüüsi, -kriitika ja dialoogi vajadus lasub kõikidel konfessioonidel, sest kellegi ajalugu ei ole plekitu. Näiteks on Luterlik Maailmaliit kahetsenud mennoniitide tagakiusamist sajanditetagustes reformatsiooniaegsetes sündmustes. Mennoniitide kõneleja dr John Rosh mainis aga huumoriga, et nende liikumist on vahel iseloomustatud kui Deformation of the Reformation ehk reformatsiooni deformeerumist. End reformatsioonijärgsete konfessioonide hulgas veidi autsaiderina tundnud Rosh oli aga väga avatud kirikute ajalooliselt tekkinud lahutuste ületamiseks. Samalaadne tunne tekkis ka suhtlemisel Kreekast pärit ning Saksamaal töötava ortodoksi õpetlase prof Konstantinos Delikostantisega.

Luterlus kokkupuutel naaberaladega
Luterlust uurinud ja seda kõrgelt hindav prof Delikostantis vaatles usupuhastust laiemal taustal ja ütles, et pärast 1054. aastal aset leidnud kirikute jagunemist lihtsalt pidi kristluse läänepoolses harus Luther esile tulema, et asjade seisu kirikus ja nende edasist käiku jälle õigema raja peale liigutama hakataks.
Teiseks on tema sõnade kohaselt luterlaste käsitlus kristlase ja kristlikust vabadusest andnud ka ortodoksi teoloogide arutlustele uue mõõtme. Nii annab 2017. a sisukas kasutamine ortodoksidele võimaluse Lutheri rikkaliku pärandiga paremini tuttavaks saada ja muu hulgas ka vabaduse tõde paremini tundma õppida.
Luterluse kokkupuude Inglismaaga oli vähene ja anglikaani kiriku kujunemisele luterlus suurt mõju avaldada ei jõudnud. Prof Ephraim Radneri sõnul tunti väljaspool Oxfordi ja Cambridge’i üsna vähesel määral vaid üksikuid Lutheri töid. Suurbritannias aset leidnud reformatsioonides on suur tähendus olnud piiblipõhistel vaimulikel moraalsetel liikumistel.
(Järgneb.)
Randar Tasmuth, teoloogiadoktor