Esileht » Arvamused » Arvamus »

Läheduse kaugusest

12.10.2010 | | Rubriik: Arvamus

Fotol Väike-Kolkja vaimulik õpilastega. Vanausuliste elu Peipsi läänerannikul on pakkunud huvi ka uurijatele Peterburist. Foto G. Ponomarjova ja T. Šori raamatust «Eesti vanausulised»Vajadus näiteks ajaloost teatava üldpildi järele tekib alati kiiremini, kui selguvad nood ümberlükkamatud tõsiasjad, mis kärbivad fantaasia tiibu ja toovad uurimistöö jälle maa peale.
Nii on see olnud ka kõikide kirjandusloolastega, kel on tulnud õpetada kas vaimulikku kirjasõna enne ilmaliku kirjanduse sündi või ilmaliku kirjanduse vaimulikku, siinkohal siis usklikku poolt. Minagi pole erand.
Vanavene kirjandusest eesti kirjandusse
Olen kõrvalainetena õpetanud eesti kirjandust alates rahvaluule esiärkamisest kuni nooremate kirjanike tänapäevani nii eesti kui ka vene keeles ja ametliku nimega kursuse «Nõukogude Liidu rahvaste kirjandus» raames tegelikult võrdlevat kirjandusteadust, sh siis ka bütsantinistikat ja vanavene kirjandust.
Ükski ei käskinud, keegi ei keelanud. Määravaks sai hoopiski faktor, et kui eesti kirjanduse poeetikast, s.t rahvusliku kirjanduse ülesehitusest, alates kirjaniku individuaalsest sõnakasutusest ja kujundiloomisest ning lõpetades epohhi terviklikkusega, polnud kasutada rohkemat kui ülevaateid siit ja sealt, siis vanavene kirjanduse kohta oli niisugune olemas.
Selle pealkirjaks tõlkes on «Vanavene kirjanduse poeetika» (3. tr. Moskva, 1979) ja autoriks NSVL TA Vene Kirjanduse Instituudi (Puškini Maja) vanavene kirjanduse sektori juhataja akadeemik Dmitri Lihhatšov (1906–1999). Pisut oli mainitud uurimusest juttu siinsamas lehes (7. mail 2008).
Üheks põhjuseks pöörduda teema juurde tagasi on asjaolu, et vististi kõik eestlastest vanavene kirjanduse käsitlejad on olnud iseõppijad, kellest enamik ei tunne asja niigi ranges mahus nagu professor Igor Jerjomini (1904–1963) väga hea kursuseõpik «Loengud ja artiklid vanavene kirjanduse ajaloost» (esmatrükk 1968; teine 1987).
Me ei tundnud süstemaatiliselt ei kirikuslaavi- ega vanavenekeelseid tekste ega õieti keeligi ja meie lugemus bütsantinistika ning vene medievistika nn sekundaarsest kirjandusest ehk asjaomastest uurimustest oli tegelikult pudemed. Kui keskaja ajalugu saab eestlasele õpetada ka Eesti ainese põhjal, siis keskaegset kirjandust meil peaaegu et pole, selle kategooriate mõistmiseks peab olema komparativist.
Kas tühik ses suhtes on nii väga oluline? On küll, sest saamaks aru vanausuliste kultuuri sügavusest Peipsi läänekaldal peab omama mõnesugustki ettekujutust ka vanavene kirjanduse ulatusest ja tema käsikirjalise traditsiooni jätkuvusest tänasessegi päeva.
Pärast Teist maailmasõda taipasid seda väga kiiresti Puškini Maja arheograafid ja medievistid, kelle algatusel loodi 1949. aastal majja muinsuste varamu ning hakati korraldama plaanipäraseid ekspeditsioone aladele, kus vanausulised elasid koondatumalt ja endisaegne kirjasõna polnud hävinud.
Üheks sääraseks piirkonnaks oli ka Peipsi läänerannik, kust ostetud või nurutud käsikirjad ja raamatud asuvadki nüüd Peterburis. Koos nendega on seal ka asjaomaste ekspeditsioonide päevikud jms ehk meie vanausuliste elu 1950.–1970. aastatel on Peterburis paremini dokumenteeritud kui siin Eestis.
Olemata neis asjus spetsialist, on väga raske öelda, kui suur osa Eestist saadud allikmaterjalidest on leidnud käsitlemist kas eriuurimustes või muu hulgas, ent erinevalt näiteks pagulaseesti kirjandusest, mis kuni 1980. aastate lõpuni polnud kodumaal uuritav ega olnud uurimistööks piiritult avatud ka vabas maailmas, lülitati vanavene kirjandusse puutuv ainestik teaduslikku käibesse võimalikult kohe.
Arheograafiat ehk ürikute täpset kirjeldamist, tekstoloogiat ehk kunstiliste tekstide ajalugu ja teaduslikku avaldamist ning poeetikat kui kunstiliste tekstide ülesehitust oli tollal vene kirjanduse põhjal õppida märksa kergem kui näiteks eesti materjali alusel. Kergem muidugi tollel, kellele see korda läks. Tartus ehk kümmekonnale. Mitte et me tahtnuksime poeetika õpetamist venestada või sovetiseerida, vaid vanavene kirjanduse uurijate kaudu oli meil kasutada nii allikmaterjal kui ka üldistused tema põhjal.
Kes kuidas
Eelnev tähendab seda, et kui Mihhail Bahtini (1895–1975) looming ja pärand olid 1970. aastatel kättesaadavad kõigest servamisi ning Juri Lotmani (1922–1993) värsked artiklid olid ka rara, siis Lihhatšov oli soetatav hõlpsamini ja tema ning ta kolleegide, nagu ka oponentide uurimuste alusel sai süveneda niisugustessegi valdkondadesse nagu hermeneutika ehk seletamiskunst ja eksegeetika ehk pühakirja (Piibel) seletamine võimalikult argumenteeritud kujul.
Uurimata Piiblit eestikeelseski vormis, saime me lugeda vene õigeusku inimeste vaimuliku kirjanduse ja nende pühakirja kohta kirjutatud niisuguseid uurimusi, mis olid kõike muud kui nõukogude kroonu. Endas suurveneluse embrüot kätkevad õpetlased sõdisid sovetismiga omal viisil ja naaberrahvaste arvel.
«Läheduse» all on siinkohal mõeldud poeetika neid kategooriaid, mida võiks käsitleda kui üldistusi sõltumatult kirjandusloo üksikasjust – aja esitamine (või vahendamine), ruumilisus, sõnalise kujundi tehnika, žanrite teke jne. «Kauguse» all pean ma silmas tõsiasja, et kategooriad või üldisemalt metakeel rahvusliku kirjanduse tõlgendamiseks enamasti ei tulene sellesama kirjanduse s e e s t, vaid, vastupidi, kantakse mujalt üle. Kas normina või tüpoloogilise paralleelina, on sootuks iseasi.
Tüpoloogid olid näiteks moskvalased Vladimir Toporov (1928–2005) ja Vjatšeslav Ivanov (1929), kes, lähtekohalt indoeuropeistid, kitsamalt grammatikud ja fonoloogid, arenesid väga kiiresti sisuliselt entsüklopedistideks haardega üle Euraasia, pühendudes enesestmõistetavalt ka baltistikale.
Eestisse puutub see kõik aspektist, mida tegelikult pole uuritud. Mõtlen nimelt Paul Ariste (1905–1990) otsekontakte venelaste ja teiste rahvaste slavistide ning russistidega, teemadeks dialektoloogia, lingvistiline geograafia, vana kirjakeel ja etümoloogia.
Loomuldasa oli temagi entsüklopedist, kes siiski mõistis, et üksi ta rahvusvaheliste või vähemalt nõukogude prioriteetidena finantseeritud uurimisprogrammide vastu ei jaksa. See, mida Paul Ariste tegi ära vana, sh vaimuliku kirjakeele uurijana, polnud nn üleliidulises kontekstis põrmugi täielik erand. Küll oli erandlik tema lähenemisviis. Ta ei käinud oma talvesibulat või värsket kala toomas otse Peipsi äärest.
Teda huvitas, mismoodi mõtlevad inimesed vahemikus Petserist Vaivarani. Selle piirkonna tundmine andis tema etnoloogilistele käsitlustele dimensiooni, mis Peipsi-tagustel slavistidel kas puudus või oli episoodiline.
Ta oli silmapaistev avarapilgulise ja dešovinistina (suurrahvusluse vastasena).
Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)