Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Laevahukk mesisel saarel

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Pealinna Vallettat kaitsevad mere poolt mitmed kindlused ja bastionid. Tänapäeval on need korda tehtud ja turistide jaoks avatud. Fotod: Kristel Neitsov «Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli,» öeldakse Ap 27:39 Pauluse laevahukust pääsemise loos. Esimesel kokkupuutel ei teadnud Paulus kohast midagi, kuid pärast talvitumist sõbralikul Malta saarel olid tema suhted kohalikega väga head, mille tõenduseks seisab Ap 28:10 «… ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.»

Erinevalt Pauluse laevameeskonnast teadsin mina Malta saarele jõudes, mis maaga on tegemist, kuid «pealkirjast» üksi oli vähe – iga sealoldud päev tõi endaga kaasa üllatusi ja ootamatuid avastusi, nii et kokkuvõttes võin öelda nagu Rooma sõdurid Pauluse loos, et ei teadnud, mis maaga on tegemist.
Teatud asjad sellel tillukesel omapärasel maal ei ole ka nende kahe tuhande aasta jooksul üldse muutunud: saar on endiselt jõukas ja isepäine kaubateede keskus Vahemeres ning saareriigi elanikud, nagu juba Uues Testamendis kirjeldatud, väga lahked ja mõnusad inimesed.
Eilse ja homse päeva saar Vahemeres
Kui kujutate ette maad, kus vasakule käele jääb Jeruusalemma linn ja paremale käele Šotimaa mäestik, siis olete Malta saare üldjoontes silme ette mananud. Nüüd kujutage veel ette, kuidas see pisike saareke, mille ühest otsast võib teise vaadata, istub mõnusasti lõputu mere keskel, millel pole otsa ega äärt. Meri saart siiski ei ähvarda, vaid vastupidi – toob temani soojad tuuled ja maheda kliima.
Tegelikult koosneb riik kolmest saarest – peasaar Malta, väiksem Gozo ja praktiliselt asustamata Comino.
Malta kohta öeldakse, et see on Euroopa… ja enam ei ole ka. Paremini ei saa väljenduda, sest tõepoolest – saarel on läbisegi uusim tehnoloogia ja vanamoodsad asjad, mida meil enam ammu-ammu ei näe. Ühelt poolt pakutakse euroopalikku teenindust ja teisalt on suhtumine tüüpiliselt vahemerelik – ah, küll jõuab, kui mitte enne, siis homme!
Kuigi püüdsin end enne reisi informeerida, ei kujutanud ma siiski Malta eluolu päriselt ette. Hiljem sain lohutuseks teada, et Eesti kohta teavad nad ainult seda, et meil on jalgpallimeeskond.
Seega sukeldusin üsna puhta lehena nädalaks ajaks saareriigi ellu.
Meesaar
Foiniiklased, kelle kultuur on saarel kõige vanemana identifitseeritud, nimetasid saart hea kliima tõttu «Melitta» – mesi. Saarel on teadaolevalt eksisteerinud inim­asustus juba 5200 a eKr ning enne foiniiklaste tulekut ka mingi vanem (ilmselt matriarhaalne) kultuur, mille esindajad oskasid kindlasti ehitada veesõidukeid. Foiniiklased tõid aga kaasa kirjateaduse ja seega ajalookirjutuse. Muide, viimaste DNA-uuringute järgi on pooled maltalased foiniiklastega seotud.
Saare ülisoodsa asupaiga tõttu – asudes Tuneesiast kirdes ja Sardiiniast lõunas otse ida-lääne meretee keskel – on seda tahtnud vallutada mitmed rahvad ja kultuurid. Enne kristluse saabumist oli saar nii kreeklaste mõjusfääris kui Rooma riigi osa. Aastal 60 tutvustas Paulus saarel kristlust, mis on sellest ajast peale sealset kultuuri mõjutanud.
Pärast Rooma riigi lõppu kuulus saar Bütsantsi impeeriumi koosseisu kuni 870. aastani, mil saarele tungisid araablased. Araabia perioodist on malta keel päranduseks saanud hulga sõnu ja nimesid, nagu Mdina (ar – linn). Malta keel on tänaseni ainus semi keel, mida kirjutatakse ladina tähtedega. Muide, kaua aega kasutati malta keelt ainult kõnelemiseks, samas kui itaalia keel oli kirjakeeleks.
1090. aastal vallutasid saare normannid, sajand hiljem taastas Sitsiilia krahv Roger II saarel ristiusu ülemvõimu. 13. sajandi esimesel poolel valitsesid saart švaabid (praeguse Lõuna-Saksamaa aladelt) – Hohenstaufenid, siis natuke aega prantslased ning seejärel pea kolm sajandit, aastani 1530, Aragoonia kuningas.
Rüütlite aeg Maltal – kuulsusrikkaim ajajärk
1397 moodustasid Malta aadlikud kohaliku omavalitsuse – Università, jäädes siiski Aragoonia krooni alla.
1530. aastal hakkas keiser Karl V muretsema Türgi invasiooni ja Rooma turvalisuse pärast ning andis Malta saared kui keisririigi lõunapoolseimad alad Jeruusalemma Johannese rüütlitele, kes olid Rhodose saarelt 1522 minema kihutatud, igaveseks omandiks.
1551 sisenesid otomanid tõepoolest Malta vetesse, allutasid Gozo ja võtsid sealsed elanikud orjadeks. 1565. aastal võitsid aga Malta rüütlid türklasi lõplikult ning rajasid oma rüütliriigi eesotsas ordu suurmeistriga, uue pealinnaga Vallettas, mis sai nime võiduka ordu suurmeistri Jean Parisot de Valette’i järgi.
Paarsada aastat hiljem tahtis Napoleon saari hõivata, kuid see ei läinud tal korda. 1799 võttis Briti kroon saared oma kaitse alla, mis viis lõpuks selleni, et Viini kongressi järel antigi saareriik Briti kolooniaks. Maltal oldi Johannese rüütlite tegevuse tulemusel osavad haigeid põetama, mistõttu sai saar Vahemere haiglaõe hüüdnime ja see õigustas end ka I maailmasõja ajal.
1934 deklareeriti saareriigis kaks ametlikku keelt: malta ja inglise, kuid juba 1964. aastal andis Suurbritannia riigile iseseisvuse. 1974. aastal sai Malta vabariigiks ja 2004. aastal ühines Euroopa Liiduga; käesoleva aasta algusest kehtib seal ka ühisraha.
Maltalased tegelevad palju põllupidamisega, saare põhiline sissetuleku allikas on aga turism.
Väiksem toidab suuremat
Mälestus inglastest on maltalastel kahetine – suurriigi kolooniaks olemine võimaldas neile palju asju, teisalt ei sallita ülemaid ju kunagi päris lõpuni. Nii räägitakse kodudes ikka malta keelt, nagu mulle selgitas vanaema Gina Golden Bayst, kuid ametiasjad käivad enamasti inglise keeles.
Inglastest on saareriiki ma­ha jäänud mitte ainult tühjad garnisonid, vaid ka vasakpoolne liiklus ja inglaslikud linnanimed. Victoria on Gozo saare suurim linn, mida kohalikud aga järjekindlalt oma nimega – Mdina – nimetavad. Gozolased on üldse omaette tegelased: kuna nad teavad, et ilma nende töö viljadeta sureks suurem saar nälga (Gozol on mullapinda kuni 1m, Maltal vaid 60 cm), siis nad lubavad endale mõõdukat ülbust.
Neil on isegi oma paavst –et Johannes Paulus II on saart kaks korda külastanud, siis ei eksisteeri gozolaste jaoks kedagi muud. Gozo läänetipus asuval väikesel kaljurahnul kasvab seen, mida ei leidu mitte kuskil mujal ja millega kuni moodsate medikamentide saabumiseni raviti difteeriat.
Gozol asub ka maailma kõige vanem religioosne ehitis – Ggantija tempel, mille vanuseks peetakse u 5000 aastat. Kõige selle tipuks on Gozol lihtsalt hingematvalt ilus loodus – kolmveerand aastat õitseb, lõhnab ja pulbitseb kogu saar. Eriti suurtele loodusenautlejatele soovitatakse aga külastada hoopis riigi kõige väiksemat, praktiliselt asustamata Cominot.
Alternatiivne rahvuspüha
95% maltalastest on kristlased, peamiselt katoliiklased. Just meie sealviibimise ajal (eelmise aasta alguses) tutvustati uut piiskoppi, kellest oldi üksmeelselt vaimustunud. Et piiskopil oli kavas läbi käia kõik linnad, siis olid need ka vastavalt kulla ja karraga ehitud – peatänavatel rippusid lipud ja vimplid.
Tema ringkäik lõppes pealinnas, kus, muidugi Pauluse laevahuku-kirikus, toimus ka ametlik introduktsiooni­tseremoonia. Melu Valletta tänavatel oli nii võimas, nagu oleks Ameerika Ühendriikide president külla tulnud. Pasunahelide saatel sisenes tõllas pealinna aga hoopis vaimulik ülemkarjane.
Viirukihõnguline ajalugu
Vahemaad linnade vahel on üliväikesed, ühest kohast teise sõidetakse saarel kollaste ilma usteta bussidega. Bussiga saab aga igale poole ja nii kasutasime meiegi seda võimalust ära ning külastasime suurel saarel olevat templit Hagar Quim (malta keeles – suured kivid) ning muidugi ajaloolist kaksiklinna Mdinat ja Rabatit, mille ajalugu on umbes 4000 a pikk.
Rabat kujunes minu jaoks reisi kõige mõjuvamaks osaks, kui jõudsime seal Rooma-aegsesse katakombi. Tegemist oli väga suure maa-aluse rajatisega, kuhu oli inimesi maetud mitmesaja aasta vältel, viimased kristliku aja alguses. Üsna sissepääsu juures asus kivist laud, kus surnute pereliikmetel oli olnud kombeks einet võtta, laua juures oli koht ka amforale – agape-laud seega.
Laua kõrval oli koht, kus ilmselt peeti ka esimesi jumalateenistusi – lugedes ja lauldes vaba korra järgi, ilma kaasulate ja mitrateta.
See oli reis kirikuloo sügavustesse, sõna otseses mõttes.

Kristel Neitsov

Piiskopi tänav – Valletta peatänav, kus piiskopi saabumist ootasid peale lugematute munkade ja nunnade ning lõbusa rahva muidugi ka kümned ajakirjanikud.

Gozo saarel asuva Ggantija templi kivid on u 5000 aastat tagasi seatud süsteemi, mille funktsiooni ei ole tänaseni kindlaks tehtud. Arvamuste kohaselt on aga tegemist matriarhaalse ühiskonna produktiga, sest templisarnase ehitise pealtvaade kujutab lopsakaid naisi – ema ja tütart, nagu seda rahvasuus kutsutakse. Arvata on ka, et ühes topeltringi-kujulises hoones olid altarid, teises hoiti vajalikke rohtusid ning õli.

Käik üle 2500 a vanas hauakambrite labürindis lõppes agape-laua juures, kus minu kui teoloogi süda jõnksatas, nähes paika, kus esimesed kristlased armastussöömaaega jagasid. Laua küljel oli selgelt näha süvend veinianuma jaoks.