Läbi elu Jumala abiga

Olga Keskül on sündinud 19. augustil
1913. aastal. Kohtusin temaga Türil, kus ta elab oma tütretütre Terje juures.

Olga Keskül
autoroolis – kui vaid sõita oskaks…

Olga ütleb, et on oma eluga väga rahul.
Tema hooles on kolm toredat last, kelle eest ta rõõmuga hoolt kannab. Kõrge
vanuse tõttu ei ole küll silmanägemine enam see, mis varem, ka jalad on juba
väetimad.

Kudumistööd teha ei näe, aga see-eest saab
vaikselt mõtteid mõlgutada. Jalgsi kuhugi mineku peale ei saa enam loota, ent
ikka leidub keegi, kes teda soovitud paika sõidutab ja pärast ka kenasti koju
tagasi. «Ikka hea, et autod olemas on,» ütleb Olga. Silmist on näha, et ta
istuks ise heal meelel autorooli, kui vaid sõiduoskus käes oleks.

Lapsepõlv ja noorus

Olga Keskül on sündinud Kangavitsa talus
Võrumaal. Isa oli metsavaht. Sünnitalus ei olnud määratud perel kaua elada. Isa
läks sõtta ja ema lastega Petserimaale venna juurde. Olga oli siis vaid
aastane. Peres kasvas 7 last: 4 poega ja 3 tütart. Üks õde ja üks vend surid
lastena. Praeguseks on Olgale alles jäänud vaid õde. Kaks venda said sõjas
surma, üks vend, kes sõjast naasis, on samuti surnud.

Karm sõda võttis Olgalt ka abikaasa.
Abielludes oli naine 26aastane. Neljakümne-aastane abikaasa oli sõjamees,
ohvitser. Vaid paar aastat oli määratud neil koos olla, siis läks mees sõtta
ega tulnud tagasi.

Lahkumine kodust

Naine teenis leiba õmbleja ja poemüüjana.
Kui ta oli 37aastane, pöördus tema elu ja tõi kaasa raske katsumuse. Olga oli
siis kohaliku toidupoe müüja. Raamatupidaja vahetus ja märkamatult hakkasid
poes toimuma vargused. Naine ei märganud kaua, et kaup poeletilt vähenes. Kuni
ühel päeval tuli seadusesilm ja süüdistas teda varguses.

Oma süütust ta tõestada ei suutnud ja kohus
määras ta karistust kandma kaugesse Magadani vangilaagrisse. Ebaõiglasest
otsusest vapustatuna jättis Olga oma 3aastase tütre ja teekond tundmatusse algas.
Palved Jumala poole hoidsid teda murdumast ja lisasid lootust, et õiglus kord
võidule saab ja tema rutem koju.

Pisarsilmil meenutab naine valu, mis teda
kõikjal saatis. Kodus ei usutud, et ta kaugest vangilaagrist veel kunagi tagasi
tuleb. Tema asjad jaotati ja hävitati. Järele ei jäänud midagi. «Nagu Jeesuse
särki jaotati minu asju – see sulle, see mulle,» jutustab Olga.

Aga ta tuli tagasi. Siis oli ta juba 40.

Kodukoht Helme

Olga asus koos tütrega elama Helmesse.
Sealne maakutsekool pakkus talle köögis tööd. Magadanis oli ta töötanud köögis
ja nüüd tuli see kasuks. Helme ajast on naisel palju head meenutada. Ta
mäletab, kuidas iga päeva tuli toita suur hulk noormehi. Kuidas ta vaatamata
väsimusele käis ikka internaadis lastele head ööd soovimas, unelaulu laulmas
või lihtsalt pai tegemas. Sest lapsed olid ju kodust kaugel ja ema hellust
kulus kõigile.

Kokku elas Olga Helmes 16 aastat. Siis
jättis ta kokatöö ja sõitis Räpinasse tütre juurde elama ja väikest
vastsündinud tütretütart hoidma. Sealt sai alguse tema lastehoidmise amet ja
see kestab tänaseni. Kolm tütretütart on suureks kasvanud, neil endil pered ja
lapsed ja kõiki oma lapselapselapsi on ta hoidnud ja hoiab nüüdki.

Vanaema hell ja lahke

Tütretütar Merje meenutab silmade särades
oma lapsepõlvest vanaema hoolitsust. «Mitte keegi teine peale vanaema ei
tohtinud mind äratada. Kui isa või ema tulid äratama, siis ma hakkasin nutma.
Aga vanaema äratuse peale olin krapsti püsti ja tuju oli hea.»Vanaema Olgal
olid lastele varuks laulud ja lood, mis saatsid ärkamist ja uinumist, söömist
ja teeleminekut. Lauluga tõusti üles, lauluga mindi magama, rehkendustki tehti
enne und.

Naerdes meenutab Olga juhtumeid, kui ta jäi
esimesena magama ja rehkendus või muinasjutt jäi pooleli. Äratuslaulu sõnad on
Olgal hästi meeles: «Tõuse üles, mu kallike, mul puder ju valmis, vasklusikas
veere pääl…» Aga iga kord, kui mõni lapsuke kuhugi teele läks, saatis teda
vanaema jumalasõna ja õnnistussooviga.

«Eks vist sealt on pärit minu usk
Jumalasse. Ehkki ma praegu korralikult kirikus ei käi, tean ma, et Tema sealt
ülalt juhib meid kõiki meie teedel,» lausub Merje tõsiselt.

Teenistused raadiost

Praegu kuulub Olga Räpina kogudusse. Aga
oma kodukoguduseks peab ta ikka Helme kogudust. Paberid said viidud Räpinasse,
sest tütar on seal ja tahtis, et ka ema oleks samas koguduses. Kuigi praegu on
Räpina kogudusega sidemed nõrgad, oli aeg, mil Olga tihti Räpina kirikus käis.
Ta meenutab hea sõnaga peapiiskop Andres Põderit, kes oli siis koguduse
õpetajaks. Merje ja Terje käisid kirikus abis altarikaunistusi kuldamas, kui
kirikul oli 200. juubel tulemas.

Praegu ei saa Olga tervise tõttu käia õieti
üheski kirikus. Teenistusi kuulab ta ikka Pereraadio kaudu. Hiljuti kingiti
talle lauluraamat ja nüüd saab ta teenistust kuulates kaasa laulda.

Mõnikord saab ta ka kirikusse. Hiljuti käis
lastelastega Tartus Jaani kirikus ega jõudnud ära imestada. Tema jaoks oli
harjumatu, et ei olnudki altaripilti ja altar oli asetatud kooriruumi keskele.
Ja kroonlühtrit ei ole. «Kirik vast on ehitatud nii, nagu välismaal on,» arvab
naine.

Ka armulaua andmise kord tundus Olgale
pisut võõras – lauale minnakse niisama, üks annab leiva, teine veini ja kes on
saanud, läheb ära. Rohkem oleks talle meeldinud nii, nagu vanasti oli: koos
võeti armulauda, siis ütles õpetaja julgustavad sõnad ja siis mindi koos
armulaualt ära. Ja orel oli kõrval, mitte taga… «Aga muidu oli kirik väga ilus
ja soe,» on Olga rahul oma käiguga.

Vaieldamatu lemmik – härra president

Läbi elu on Olga tähtsaks pidanud
jaanipäeva. Sel ajal on ta ikka püüdnud olla tööst vaba ja minna surnuaeda
lähedaste haudadele. Surnuaias on talle alati meeldinud jalutada, ehkki sedagi
saab viimasel ajal juba harvem ette võtta.

Kui loodusest rääkida, siis enim meeldib
Olgale kevad, puhkemise ja õitsemise aeg. Ehkki loodus ei ole enam see, mis
aastaid tagasi. Nüüd on külmad kevaded, lühikesed suved ja lumevaesed talved.
Sellele vaatamata naudib Olga iga hetke, mil saab välja värske õhu kätte minna.

Elu on palju muutunud. Olga leiab, et
inimesed on vaesemaks jäänud, toit ja muu kaup on kallis ja see muudab elu
kõigile raskeks. Ent eks selleks on targad mehed, poliitikud, riigi eesotsas ja
püüavad meie elu paremaks muuta.

92aastase naise vaieldamatu lemmik on
president Arnold Rüütel. «Kui minul võimu oleks, siis ma laseks Rüütlil nii
kaua president olla, kui tema ise tahab ja ei korraldaks vahepeal üldse mingeid
valimisi,» ütleb naine.

Sünnipäev oli kui muinasjutt

Säravail silmil räägib naine oma
sünnipäevast, mil hommikul tabas teda suur üllatus. Härra president helistas
talle tema sünnipäeva puhul ja soovis õnne. Ootamatu telefonikõne üllatas ja
rõõmustas sünnipäevalast üliväga.

Üllatused sellel päeval jätkusid. Kauge
sõber Ameerikast saatis vanaemale pehmed ja mugavad botased – nagu
muinasjutus  sai Tuhkatriinu endale
kaunid kingad. Ja muinasjutt jätkus. Sünnipäevakingi kättesaamiseks viidi Olga
Tallinnasse ega öeldud talle, missugune kink teda seal ootab. Just sel päeval
sai Olga esmakordselt elus lennukiga sõita: lapselaste abiga Soome. Muidugi
meeldis talle see imeline kingitus ja ta pidas kogu reisi vapralt vastu.

Maailm on jälle paremaks saanud

Aeg Olga Kesküli seltsis möödub
märkamatult. Soojust ja sõbralikkust õhkub naisest. Mõistan, miks tema mitme
põlvkonna järeltulijad teda hindavad ja temast lugu peavad – rõõm, rahulikkus
ja tähelepanelikkus kaasinimeste vastu muudavad suhtlemise kergeks ja
kosutavaks. Vähe on neid, kes lähevad läbi raskusi täis elu kibestumiseta ja
rõõmsal meelel.

Sel lihtsal naisel on meile varuks lihtne
soov: «Soovin, et ikka inimesed tunneksid Jumalat, sest Jumal on tõesti
abiline. Tühjast käratsemisest ei ole mingit kasu. Ajad vaid teisi närvi. Parem
ole rahul ja vaata, mis tuleb. Nii ma teengi. Ja seda soovin teistelegi.»

Meeli Pärtelpoeg