Kvaliteetaeg ja koeraelu

Rohket meediakajastust leidnud sündmuste valgel võiks küsida: kellel on Eestis parem elada – kas inimesel või koeral? Eesti elu traagelniidid rebenevad siit ja sealt ning emotsionaalselt detailiderohke, kuid sageli juhtumikeskseks jääv rähklemine näitab veel enam kätte meie vaesuse ja nõrkuse. Nagu öeldakse, puudub suurem pilt ja laiem objektiiv. Või kuidas muidu sai üks pikk ja sirge mees, kes haridusministrina ametis ja oma eelmisest sama koha tööperioodist meeles põhiliselt kaalutud ja ettepoole vaatavate otsustega, öelda möödunud nädalal, et tema küll ei saa aru, kuhu läheb haridusse suunatud raha olukorras, kus statistiliselt oleme Euroopas hariduskulutustelt SKPst esirinnas.
Seesama statistika väidab ka, et vähemalt 40% sotsiaalteenustest on praegu delegeeritud mittetulundussektorile. Arvatavasti on paiguti see protsent veelgi suurem. Loodetavasti on kasvanud ka usaldus seal tehtava vastu, kuid ebastabiilne finantseering paneb ennekõike löögi alla teenuse tarbijad.
Siinkohal on ehk paslik tuua välja oma suur unistus – see on unistus hästi toimivast kirikust. Kirikust, kus ei jagelda kitsarinnaliste õiguste eest ega nopita loorbereid isiklikku populaar­sust silmas pidades, vaid kus teenitakse rahvast nii sakramentide, sõna kui kõigi oskuste ja andidega, olles usaldusväärseks partneriks ka riigile. Kergelt suvehõngulises Eestis võib taolisi suundumusi juba aimata.
Mari Paenurm