Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kuulutades, lauldes, särades elatud elu

01.08.2012 | | Rubriik: Persoon minevikust

Eesti Kirik avaldab Harri Haameri 25. surma-aastapäeval Ivar-Jaak Salumäe jutluse, mille ta pidas Püha Jakobi kirikus 8. juulil 2006. aastal Harri Haameri, oma ristiisa 100. sünniaastapäeva mälestusjumalateenistusel.

Legendaarne kirikuõpetaja Harri Haamer (1906–1987).  Arhiiv
Olge laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast.
Fl 2:14–16a

Meil igaühel on kindlasti põhjusi, mis meid õnnelikuks teevad. Neid põhjusi võib olla väga erinevaid ja väga erineva kaaluga. Aga õnnetunne on üks väga hea tunne. Ja selle võib leida ka oma mälestusi lahti harutades.
Täna ja siin on käsil üks hetk, kus me paljud tunneme ja mõistame, kui õnnelikud me oleme, et oleme isiklikult tundnud seda legendaarset meest – õpetaja Harri Haamerit.
Olen üks neist, kes võib omaks pidada tervet hulka kirju, mille saatjaks Harri Haamer. Need ei ole lihtsalt kirjaread paberil, vaid pea iga kirja juures on näha ka Harri Haameri kunstnikukätt, ta on kujundanud värvilised vinjetikesed kirja algusesse, olgu siis seal kujutatud ingel või lilleõis, küünal, kuuseoks või kirju sügisleheke.
Tema kirjavahetus oli määratu suur. Seda nõudis osaliselt juba amet. Aga isiklikke kirju tuli tal saata sedavõrd, et ühes advendiaja eelses kirjas nimetab ta nende arvuks 680 ühel aastal, see tähendab umbes kaks kirja iga päev. Ja need kirjad on nii lähedased, südamlikud, isiklikud.
«Jaak, mu poeg!» – nii ta alustab.
Ja lõpetab sõnadega «Vennasüdamega tervitades Sinu ristiisa Harri».
Mul on ka üks eriline mälestusese, mustvalge foto, kus pildilt vaatab vastu üks tõsise näoga mees, 50. sünnipäeva lilled laual.
Pildi taha on kirjutatud:
«Jaagule sõpruses, mis sõlmiti 27. juulil 1956. aastal.
Onu Harri
Tarvastus, 6. VIII 56».

See sõprus kestis üle 30 aasta ja ma olen nende lugematute kohtumiste eest – algul mu vanematekodus Kuusalus ja Haamerite Tarvastu-kodus, hiljem aga Saaremaal ja Viljandis – südamest tänulik. Ja mu pere samuti. Mu abikaasa Anne-Mai, kes mu ristiisale on võinud lauda katta, ja meie lapsed, keda onu Harri kohtumisel alati tugevasti oma kaisutusse haaras ja neid pikalt-pikalt nõnda hoidis imelise saarlastele omase läheduse tunnetamiseks.
Kui ma oma hea sõbra Andres Haameri palvel, kes nii suurepärasel viisil on oma isa mälestuse siin Saaremaal üles tõstnud, kui ma tema palvel täna siin teie ees seisan ja sel mälestuspäeval jutlust ütlen, pean juba ette hoiatama, et oma ristiisale mõeldes oleks mul rääkida lõputult palju. Siiski tahan püüda oma mõtted mahutada kolme punkti, mis võiksid meidki täna ja siin kutsuda üles tänulikkusele ja ustavusele.
Esiteks. Kiriku ülesanne kõigil aegadel on olnud kuulutada rõõmusõnumit Kristusest. Kuulutus lähtub Jumala sõnast. Jumala sõna peab olema inimestele arusaadav. See tähendab Piibli jätkuvat tõlkimist rahvale arusaadavasse keelde.
See oli ka Harri Haameri töös üks tähelepanuväärne tahk – tõlkida Jumala sõna kaasaja inimesele arusaadavasse keelde.
Siit tõuseb esile mu üks varasemaid mälestusi seoses oma ristiisaga, kusagilt 1950. aastate lõpupoolelt. Olin taas isaga kaasas, kui Põltsamaale oli kokku tulnud mitmeid kirikuõpetajaid, Harri Haamer nende hulgas.
Kõne all oli uue piiblitõlke ettevalmistamine ja üks kui teine luges ette oma katsetusi selles vallas – ja ikka see peamine eesmärk: et eesti keeles võiks Jumala sõna kõlada arusaadavalt, kutsuvalt, jõuliselt.
Me teame, kuidas Piibli esimene tõlge – peagi kolmsada aastat tagasi – sai meie kirjakeele alustalaks ja tõi meie keelde kaasa väga palju uusi, vaimukaid ja värvikaid sõnu, mis tänapäevalgi panevad meid imetlema, kui ilmekaid sõnu meie keelde saadi piibliraamatu kaudu.
Ka järgmised piiblitõlkijad ja keelemehed on andnud oma panuse – olgu Veski, Mägiste, Aavik või Masing, küllap palju teisigi.
Me kõik teame, kuidas Moosese raamatus on kirjas Jumala pühad käsud ja sealjuures ka kokkuvõte, et Issand Jumal on püha vihaga Jumal.
Mida see tähendab, tuleb meil, kirikuõpetajail, alati rahvale seletada.
Omaaegsed moodsad tõlkijad olid selle asemele pannud kiivas Jumal, mis pidi tähendama, et Jumal on nii armukade, et oma au kellelegi teisele ei anna. Mõnele kuulajale aga tähendas kiivas midagi vildakat.
Mäletan veel praeguseni elavalt, kuidas Harri Haamer tõstis oma pea ja kulmud ja hääle kõrgele ja luges koosolijaile oma tõlget: sest mina, Issand, sinu Jumal, olen  t u l d a- n e  Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte!
Tuldane Jumal! Küllap sedagi sõna oleks tulnud inimestele seletada; aga selle sõna kõlas on nii palju tulisust ja elusust ja jõudu ja pühadust, et ka siis, kui me esimest korda kuuleme sõnumit tuldasest Jumalast, jääme aukartuses vaikseks ja imetluses lootusrikkaks, sest meil on Jumal, kelle ülim töö ei ole mitte vihastada, armukadetseda ega hirmutada, vaid kes sütitab, teeb elavaks, sisendab lootust ja viimaks päästab meid – Jee­suse Kristuse läbi. See tuldane Jumal.
Teiseks. Kristuse kogudus on alati olnud laulev kogudus ja see kirikulaulude hulk, mis meid ümbritseb, on aukartust äratavalt suur. Sedagi me teame, et ka Haamerite pere ise on olnud ja on üha laulev kogudus.
Aga veelgi enam kui piibliraamat on keelelist uuendamist vajanud meie lauluraamat – et laulud meid kaasa haaraksid ja et nende sisu tooks meile lähedale Jumala armastuse tunnetuse.
Need kümned ja üha kümned uued laulud, mis eesti keelde on jõudnud Harri Haameri tõlkes, olgu saksa või inglise, taani või soome või ka vene keelest, on saanud tuttavaiks ja armsaiks paljudele läbi mitme põlvkonna, kas või näiteks minu ema ja isa nooruspäevadest Tartus meie lasteni, ja küllap peagi ka meie pojapoeg Erik Richard oma heledal häälel neid laulab.
Siis, kui minu ülesanne oli ühendada neid jõupingutusi meie uue lauluraamatu saamise nimel, oli onu Harri üks meie ustavamaid abilisi ja nõuandjaid, aga ka üks otsekohesemaid ja karmimaid kriitikuid. Ta ootas ja otse nõudis, et kui vanu laule peaks parandama, siis peavad nad tõesti ka palju paremad saama. Nende ootuste täitumist võime leida meie kiriku laulu- ja palveraamatus Harri Haameri nime all õige mitmeid.
Sinna kaante vahele on mahtunud ka üks tema laululoomingu hilisemasse perioodi kuuluv laul, mida kogudustes ehk küll suhteliselt harvemini kasutatakse, kuid mille jõulisus, julgus, aktuaalsus ja oma ajastu inimese mõistmine tänasenigi mind neis värssides otse hämmastab:

Tõuse, valgus igavene,
taevast hakka särama,
et võiks iga inimene
Sinu valgel elada…
Ja kolmas salm algab nii:
Lootusetult tulevikku
vaatab kasvav sugupõlv.
Juhi ta pilk igavikku,
küll siis haihtub murepilv.

(KLPR 458)

Aga sellest samast lootusest ju apostel Paulus meie tänase jutluse kirjasõnas rääkiski: olge laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve.
Jumala laste haarav ja sütitav laul hoiab aina ülal ja elustab seda lootust, milleks meid on kutsutud Jeesuse Kristuse läbi.
Ja kolmandaks. Me igaüks oleme kohtunud ja üha kohtume paljude inimestega. On kohtumisi kohustuse pärast, ametiülesannete täitmiseks, sõprade vahel, perekondlikult, lihtsalt ühist teed käies…
On kohtumisi, mida ootame, ja teisi, mida kardame ning püüame vältida. On kohtumisi, mis annavad jõudu, ja kohtumisi, mis võtavad jõu.
Kohtumised mu ristiisa Harri Haameriga olid alati oodatud, rõõmustavad ja palju uut jõudu andvad. Sedasama on kindlasti kogenud väga paljud teie hulgast.
Ja peab ütlema, et neis kohtumistes oli samaaegselt palju vaimulikku sügavust ja inimlikku lähedust, palju pühade asjade tõsidust ning samas nakatavat naeru ja hea annus vabastavat huumorit. Väikese ja suure, noore ja vana, murelise ja ülemeeliku jaoks – igaühele oli tal oma eriline vastus valmis.
Võime siis ütelda: kui onu Harri tuppa astus, läks toas valgeks, otsekui päike oleks külla tulnud.
Taas saan tsiteerida apostel Paulust: Olge laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas.
Nagu tähed maailmas! See on ristiinimese ülesanne.
Särada saab väga mitmel viisil: haaravate, põnevate ja sügavate jutlustega, meisterliku diskussioonioskusega, kaasakiskuvate mälestuste jutustamisega…
Kõige sellega ja palju enamaga oleme me kuulnud ja näinud säramas seda imelist ja rohkete annetega Jumala tööriista, kelle 100. sünniaastapäeva täna siin temale armsas paigas tähistame.
Ei ole ka puudunud pilvised päevad.
Sugugi alati ei ole onu Harri silmad pildunud kelmikaid sädemeid ja säranud lapselikus rõõmus. On minulgi kirju, mis ta on kirjutanud haigustest ja valudest vaevatuna, väsinud ja koju igatseva vana mehena. Või kibestunult, siis, kui isegi peapiiskop ja kirikuvalitsus ei tahtnud mõista, toetada ega tunnustada väsimatu töömehe pühi püüdlusi.
Või kui kogudus ei hoolinud oma õpetaja ennastohverdavatest pingutustest, rääkimata täitevkomitee, kompartei ja julgeoleku organite jätkuvast survest.
Aga see kõik ei tähendanud valguse kadumist ega tähesära kustumist. Seda jõulisemalt kõlas ülistus Issanda poole:

Ma hüljat’ kõigist,
Sinust vaid ei!

Jõud selliseks võimatuks ja kindlameelseks elu tunnistuseks tulenes sellest, et ta teadis: mitte mina ei ole valgusallikas, mitte mina ei ole rõõmust särav ja mängiv päike, vaid ma tohin Issanda armust olla selle jumaliku valguse peegeldaja. Ta elas tõeks Kristuse evangeeliumi, ta pidas kinni elusõnast.

Pärast paljusid aastaid võis õpetaja Harri Haamer 21. juulil 1968. aastal jälle tõusta oma kodukiriku – Kuressaare Laurentiuse kiriku – kantslisse jutlust ütlema.
Ta võttis oma jutluse aluseks kirjasõna apostel Pauluse kirjast efeslastele – ja ta luges seda taas omatehtud tõlkes: Ärka üles, magaja ja virgu surmaunest, et Kristus sulle päikesetõusmiseks saaks.
Et Kristus sulle päikesetõusmiseks saaks! See mõte kordub jätkuvalt läbi värvika ja haarava jutluse. See on mehe tunnistus, kes seda valgust ise on osaks saanud ja selle valguse vastupeegeldust jaganud paljudele, küllap kõigile siinviibijaile omal viisil.
Samas jutluses ta ütleb: Siin, Saaremaal on Kristus mulle päikesetõusmiseks saanud.
Oma jutluse seal Kuressaare kiriku kantslis lõpetab õpetaja Harri Haamer nii: Oh et ma oleks võinud täna seda su südamesse hüüda kui kõige kallimat kuulutust Jumala päevast, mis koidab sulle siis, kui Kristus su südames päikese tõusuks saab. Selle päeva suures valguses pole valu, meeleheidet ega surma.
Olgu seesama usk ja lootus meidki kinnitamas, julgustamas ja ühendamas, kui nüüd tõuseme ja ühel häälel tunnistame nõnda: Mina usun Jumalasse…
Ivar-Jaak Salumäe

Mälestusteenistus Tarvastu kirikus
Kolmapäeval, 8. augustil kell 12 tähistatakse Tarvastu kirikus kontsertjumalateenistusega Harri Haameri (1906–1987) 25. surma-aastapäeva ja tema abikaasa Maimu Haameri (snd Maramaa, 1912–1997) 100. sünniaastapäeva.
Kontserdi annavad Haamerite järeltulijad. Pärast teenistust minnakse Tarvastu surnuaiale ja siis on mälestuste jutustamine Tarvastu pastoraadis. Kõik on oodatud.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)