Kuulata õiglase häält

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast!
Tn 9:18
Maailm on prohvet Taanieli ajast saadik kõvasti muutunud. Vahetunud on valitsejad ja valitsused, möödunud on aastasajad, inimmõte on kord takerdudes, siis taas uperpallitades arenenud, arendanud ja loonud. Ometi elab siin endiselt homo sapiens – mõtlev inimene, aga ka endiselt ekslik, ülekohtune ja vastuhakkav inimene.
«Issand Jumal on õiglane kõigis oma tegudes, mis Ta teeb,» tunnistab prohvet, «meie aga ei ole kuulanud Tema häält.»
Ega rõhuv enamus tänapäevalgi seda häält kuulata taha. See on nagu laste peitusemängus: äkki õnnestub end ära peita nii, et keegi üles ei leia. Kui sageli me isegi loodame, et Jumal meie eksimust tähele ei pane või meile eriliseks süüks ei loe.
Väikesed lapsed püüavad mõnikord varjata oma pahategu süü kellegi teise kaela ajades. Teinekord mängivad nad seda mängu edasi ka täiskasvanuna. Eestlanegi on üldjuhul jonnakas, valmis «oma õigust» taga ajama.
Mitte «oma õigus» pole see, mille pärast prohvet anub oma Jumalat. Tema annab õiguse Jumalale, endal silmad häbi täis. Rahvas, kelle Jumal on välja valinud, ei ole kuulanud õiglase Jumala häält.
Mõnikord tundub, et me ei õpi kunagi vigadest. Me ei taha märgata halba ega lõpetada selle tegemist enne, kui viimane tilk karikasse on valatud. Annaks Jumal alandlikku meelt ometi varem.
Katrin Keso-Vares