Kuulaja tähelepanu on tähtis

Võitlus pildile pääsemise eest käib meedias, igapäevaelus – tööl, kodus, koolis, suhtlusportaalides, blogides jne. Seejuures on ainus tõeline defitsiit kuulaja tähelepanu.
Eneseesitluse kunst pole juba mõnda aega üksnes poliitikute ja müügiinimeste pärusmaa, kuigi jah, kõnekaid näiteid saab suures osas just neist valdkondadest. Ülemöödunud esmaspäev ristiti valimistulemuste tuultes mõneski sotsiaalse meedia kanalis üleriigiliseks leinapäevaks. Oli ka neid, kes kibestumist huumoris väljendasid, saates pealinna meeri nime all laiali kirju palvega tagastada valimiste eel jagatud küttepuud ja kartulid, päev-paar hiljem tekkisid kodanikualgatused «Tallinn aitab? Aitab Tallinnast!», «Edgar ei ole minu linnapea» jne. Kõik need loosungid püüdsid kuulaja tähelepanu mingite tõekspidamiste esitamisega. 
Paljudele pettumuse kaasa toonud valimistulemused sisaldasid endas kõrge tasemega kampaaniakunsti (kus isegi tuul vales suunas ei puhunud) saavutusi, aga ka näiteid neist, kes üldse pildile ei pääsenud (229 kandidaati ei saanud ühtegi häält). Märkimist väärib Taima Kiipus, kes nullkandidaadina ei peitnud pead liiva alla, vaid nägi kuulaja tähelepanus võimalust. Tuli välja, et naine on Kosel tegus kodanik ja tubli väikeettevõtja. Nulltulemuse tõi talle aga n-ö pildilt puudumine.
Möödunud nädalal toimunud «Tagasi kooli» projekt tõi Eesti koolidesse üle 700 külalisõpetaja, praktiku ja üliõpilase, kel kõigil õpilastele midagi öelda. Seda võimalust kasutasid teiste hulgas ka president Toomas Hendrik Ilves, Aleksei Turovski, Katrin Viirpalu ja Argo Ader. Luteri kirikut jäi ainsana Kuressaare Vanalinna koolis toimunud tunniga «Inimene ja religioon» esindama Tiina Ool, kes õpib pastoraalseminaris.
On vahe, kas end pildile sättida või see õigus välja teenida, eksponeerida keha või teadmisi, olla ühiskonnas esindatud või mitte. Üks ei ole parem kui teine, vaid iseloomustab seda, kes sa oled ja mida väärtustad.

Merje Talvik