Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kuskile kanti ei ole meil kiiret

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Minu eakaaslased peaksid mäletama laupäevaõhtuid onu Raivo ja kass Arturi seltsis, mis algasid alati ühe ja sellesama laulukesega:

«Laupäeval isaga teha võib kõike,

limpsida limpsi kui paistmas on päike.

Lohega lennata kaugele maale,

voolida valmis vibud ja nooled.

Mutreid võib keerata, määrida määret,

kuskile kanti ei ole meil kiiret.»

Kui tolle aastatetaguse lastesaate avavärsi ideaalisa tõepoolest olemas oleks, siis peetaks teda lootusetuks luuseriks. Mees, kes limpsib limpsi ja lennutab lohesid? No teate… Korralik pereisa teenib laupäeval palgalisa, renoveerib rehielamut, kirjutab doktoritööd või teeb poliitikat. Isegi siis, kui tal peaks olema aega lõõgastuda, on tegemist aktiivse puhkusega golfiklubis, tenniseväljakul või lapsi trennide ja laagrite vahel sõidutades.

Paar nädalat tagasi leidis meestearst Margus Punab Postimehe ajakirjanikule intervjuud andes, et väga paljud end nii-öelda rihmaks tõmbavad, ülerabelevad mehed leiavad järele mõeldes ise ka, et nende sissetulek küünib tegelikult ammu üle vajaliku kriitilise piiri. Rabelemise vajadust ja soovi võimendab Eestis aga see, et elu ümberringi pulbitseb.

Üllataval kombel ei soovita meestearst rabelevale isasele mitte efektiivsemat aja planeerimist või jõusaali, vaid logelemist. Ta esitas ühel loengul küsimuse, mis on kümme tundi pingelist tööd tegeva mehe tervisele kasulikum – kas tund aega lihtsalt niisama lõdvestunult teleka ees vedeleda või tund aega personaaltreeneriga tennist mängida? Ja vastas, et tund vedelemist-logelemist on igal juhul parem.

Milan Kundera kirjeldab oma romaanis «Aeglus» mootorratturit kui kiiruse kultuse sümbolit: «Mees küürutamas mootorrattal keskendub ainult käesolevale hetkele, ta on väikeses lõigus ajast, millest on lahutatud nii minevik kui tulevik. Ta on jätkuvast ajast välja rebitud… teisisõnu, ta on ekstaasis; selles seisundis ei ole ta teadlik oma vanusest, naisest, lastest, muredest, ja nii pole tal hirmu, sest hirmu allikad on tulevikus, ja inimesel, kes on vabastatud tulevikust, pole midagi karta.»

Kiirus on ekstaasi vorm, mille on andnud meile tehnoloogia. «Kuhu on kadunud nauding aeglusest?» küsib Kundera. Kuhu on kadunud rahvajuttude rändavad hulgused, vagandid, kes kõndisid külast külla ja veskist veskisse ning ööbisid tähtede all? Kirjanik tuletab meelde tšehhi vanasõna logelejate kohta: «Nad vaatavad vanajumala akendesse.» Inimene, kes heidab pilgu vanajumala akendesse, ei tunne igavust, vastupidi – ta on õnnelik. Niisiis ei ole tegemist laisklemisega selle sõna tavalises mõttes – igavuse ja tegevusetusega kaasnev frustratsioon on hoopis midagi muud kui selle meeleseisund, kes vaatleb rändavaid pilvi ja laseb end neil kaasa viia.

Paljud mehed võtavad teadlikult või alateadlikult mõõtu Jumalast, kes kuue päevaga lõi terve maailma. Paraku unustavad nad, et seesama Jumal hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest. Arvatavasti ei mänginud ta sel päeval personaaltreeneriga tennist ega koostanud järgmise nädala tööplaani.

Kirjutan neid omamoodi pihtimuslikke ridu isadepäeva õhtul, kui lapsed ootavad isa kooki sööma ja mängima. Ometi ei ole ma kaotanud lootust, et minustki saab kord niisugune isa, kellega võib laupäeval teha kõike, mis pähe tuleb, sest «kuskile kanti ei ole meil kiiret».

Image
Marko Tiitus