Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kurvad palad elult eneselt

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

«On kurvad laulud Gruusial», seisab viimase Sirbi esilehel. Pealkiri paistab paslik, sest ajal, mil suurem jagu maailmast on end sulgenud sportliku meelelahutuse pimestavale ja kurdistavale Olümposele, kurvastas ning puudutas siinmail paljusid hoopis Vene ja Gruusia armeeüksuste matš. Nimeliselt rippumatu Euroopa riigi territooriumil. Pöidlahoidjaid jagub nii kodumeeskonnale kui «külalistele», mängureeglite järgimise hindamisel pole üksmeelele jõutud ning tulemuste protokollist võib seni lugeda peamiselt hirmudest ja huvidest. Aga kes saaks nõuda enamat, sest maailm on keeruline ning tõde ja õigus jonksulised mõisted, nagu teadis juba Tammsaare.
Kaarel Tarand kirjutab sealsamas Sirbis: «Iseenesest on mõistlik, et lääneriigid ei sunni Venemaad avalikult pattu kahetsema, end süüdi tunnistama. Peaasi, et ta allub ja kardab edaspidi rohkem kui nüüd.»
Ei tea, kas Venemaa hakkab alluma ja kartma, aga tema piiridel pistis küll üks vana hirm oma terava nina välja. Ida-Euroopa pisiriikide hirm vene Koljati suure jõu ja vähese aru ees. Hirm mõistagi ei lase selgelt mõelda, näha asju kainelt ja erapooletult. See nõuaks hirmutust või lausa julgust, aga kust me rahvas seda võtma peaks. Kui napib usku, siis ka lootust ja armastust, ühesõnaga julgust. Mis muidugi ei tähenda, nagu nõnda elada ei saaks. Küll saab. Seni, kui pank veel laenu annab. Surmgi pole hirmutis, pigem lunastaja. Hoopis arusaam, et hauataguses kõik võlad koos intressidega maksta tuleb, mõjub eemaletõukava või lausa pelutavana. Parem olgu kõik ära siin, nii hea kui halb. Teisele poole jäägu laenujäägi kustutamine ja olematus, meie ühtesaamine matusega.
Tundub, et kakskümmend viis, kolmkümmend aastat tagasi oli mingit pidi isegi hirmu vähem. Seepärast vist, et maailmast ei lastud kuigi palju teada, võim hoidis rahva süüdimatus alaealisuses, vahel lühema, vahel pikema lõa otsas. See meenus soojal augustiõhtul rokkooperit «Ruja» vaadates. Noored näitlejad elasid laval üsna usutavalt nii, nagu nende bändimeestest prototüübid mõned kümnendid varem, laialt ja lärmakalt, võimaluste piires piire trotsides. Silma hakkasid ununenud pisiasjad toonasest eluolust: näiteks triibulisele seinavaibale reastatud plekist rinnamärgid, mida siis vist igas kodus koguti. Mõned Ruja lauludki olid kurvad ja mõni salm kõnetab ikka.
Lavastajad Ojasoo ja Semper kirjutavad kavalehel: «Legend räägib, et aeg tiksus nõuka-ajal teisiti, kell käis aeglasemalt, kiiret ei olnud. Võis sõpradega öö läbi köögis istuda, võis käsitsi «Gulagi arhipelaagi» ümber kirjutada. Tänapäeval peab hommikul tööle minema ja tekstide paljundamiseks on olemas masin. Aega on vähemaks jäänud.»
Elutempo hullumeelsest kiirenemisest kõnelemine mõjub banaalsusena, vastates ometi tõele. Nii nagu on banaalne tõde, et tihtipeale me suurim hirm on võtta aega enesega olemiseks. Ning süüvida sellesse, mis maailmas tegelikult toimub, panna ennast nende nahka, kes tegelikult kannatavad, tajuvad olemist läbi valu ja tõesti ootavad lunastust. Päris elu ei sarnane olümpiamängudega, kus antakse vähemalt kolm katset, kus ka osavõtt ja viiekümne hulka jõudmine on tore saavutus ning nelja aasta pärast võib ju uuesti proovida, kui tahtmist ja julgust on. Päris elu laulud on kurvemad.


Urmas Petti